Konduktoril olgu terav keel ja kiired jalad

Plaani proovida konduktoriametit teen teatavaks Pärnu bussipargi direktorile Andrus Kärpukile. Räägin talle, et tahan tulla konduktoriks ja saada aimu, mis meie linnabussides toimub.

Kärpuk on päri.

Ettevalmistus

Kaadriosakond kirjutab mulle ajutise töötõendi. Selle järgi töötan aktsiaseltsis Pärnu ATP konduktorina.

Linnabusside kolonniülem Salme Karjus selgitab, et kogu aeg on konduktorid peal number ühel, seitsmel, neljateistkümnel ja neliteist a-l ning üheksateistkümnel. Ettevõttes on linnaliinidel palgal 14 ja Sindi liinil 13 konduktorit. Sellepärast, et tulud ei langeks.

Kolonniülem haarab pilguulatusse tohutu risti-rästi joonitud plaani ja ütleb, et paneb mind täna seitsme peale. See buss tiirutab Niidupargist Maini ja vastupidi.

“Ükskord läksid kolm meest bussi ukselt tagasi, kui konduktorit nägid,” räägib Karjus ja helistab tuppa päris konduktori.

Hetk hiljem ta reipa terega uksele astubki. Saame tuttavaks: Ludmilla Kulvik.

Teooria

Liin number 7: Mai - Tammsaare - Oja - Niidupark

Õhtul taastrehvame. Sinise-valgeruudulises pluusis Ludmilla istub oma troonil, pika lõõtsbussi keskmise ukse juures. Sealt ulatab ta nägema ees- ja tagaotsa. Aga mõnikord jääb tal ainult ülevaatest vajaka. Siis triivib Ludmilla meisterlikult mööda vahekäiku, näiteks viimaste pinkideni.

“Noormehed, teie piletid!”

“Mine sa õige…”

Ludmilla ei hakka kusagile minema. Tema ootab, kuni kõik on taskutest kuupiletid välja õngitsenud.

Niidupargis astub hämarast bussist kottpimedasse õhtusse paar noorukit. Viie minuti pärast algab järgmine ring. Bussijuht sirutab ennast rooli tagant välja.

“Näete, mis nad teevad,” kergitab ta viimaselt istmerealt padja üles. See on poroloonist tühjaks urgitsetud, nagu oleks suur ürask polstrist läbi järanud.

“Ja kirjavahetuseks pole neil elektronposti vajagi, nad lihtsalt kirjutavad bussi täis.”

Vaatan, noogutan.

“Rootsis on need bussid paarkümmend aastat sõitnud, tulevad parki nagu uued, aga siin…,” lööb juht käega ja marsib rooli keerama.

Praktika

Liin number 19: Sauga alevik - Lõo - Karja - Mai - Koidula gümnaasium

Õhtupoolikul panen liini number 19 lõpp-peatuses endale Ludmilla konduktorikoti põiki üle rinna ja hõivan koha keskmise ukse juures. Praktikajuhendaja taandub paar istmerida tahapoole ja varjub jope kapuutsi, et igapäevasõitjad teda ära ei tunneks.

Sauga alevikust astuvad bussi vihmamärjad inimesed. Mõni viskab pilgu minule, enamik harveneb salongis. Äkki sirutub üks käsi kahekümne viiesega nagu tummfilmis minu poole. Selle raha eest võib osta üks kuni neli linnapiletit.

“Üks talong?”

Kapuutsi mähkunud pea noogutab. Rebin pakist kuuekroonise pileti. Tagasiraha otsides mõtlen rõõmsalt, et käisin koolis ajal, mil arvuteid ei olnud ja kiire peastrehkendamine jäi külge.

Tööpäeva lõpu tipptund kestab. Loksume peatus peatuse haaval lähemale kesklinnale, rahvast surub üha rohkem bussi.

Valdav enamus sõidab kuupiletiga. Või arvatavasti sõidab, sest ainult iga kuues-seitsmes pilguulatusse jäänu näitab küsimatagi sisenemisel lillakat novembripiletit. Ülejäänud lihtsalt tulevad, istuvad, seisavad. Endassetõmbunult. Mornilt. Jutukatked paariti pealetulnute vahel hõlmavad kontoriklatshi, töövõimalusi, koolipäeva.

“Proua, mina ei ole sind varem näinud, oled sa uus konduktor?”

Pealesuruvas õhtupimeduses peegeldavad bussiaknad nagu teleriekraan valgustatud salongis toimuvat. Pööran keskaknasse klammerdunud pilgu hääle suunas. Kõrvalpingilt uurib mind prillide tagant sonimütsis papi.

“Olen jah, nii ajutiseks.”

Bussi lõõtsakoht on ikka veel nii umbes, et mul ei teki mingit tahtmist hakata ennast vihmamärgadest kehakatetest mööda suruma.

Karja tänavas läheb lahedamaks. Kerkin kohalt ja hakkan triivima seitseteist ja pool meetrit pika bussi lõpu poole. Sellises sõidukis mahub istuma 61 reisijat, seisma veelgi rohkem. Pinevil pilgud kargavad näkku kinni.

“Kas kõigil on piletid?”

Vaikus. Siis hakkan tasapisi nägema, et on jah, nii vasakul kui paremal.

“Noormehed, äkki näeksin, millega teie sõidate?”

Viis teismelist silmapaari puurib viimaselt istmelt konduktorit. Nagu aegluubis hakkavad nad oma jope- ja püksitaskute sisuga tutvuma ning löövad siis võidukalt minu nina kõrgusele lahti kuu- ja õpilaspiletid.

Teen kannapöörde. Enne ametiistmeni jõudmist müün veel paar kuuekroonist piletit.

Teine lõpp-peatus on Koidula gümnaasiumi juures.

Kolmanda või neljanda ringi järel küsin Ludmillalt, kuidas tema selg sellele tööle vastu peab.

Ludmilla naerab: istuda peab oskama.

Liin number 1: Olevi - Riia maantee - Vana-Pärnu

Ühissõidukisse mahuvad õlg õla kõrval nii ülem- kui alamkihid, keskmine kaasa arvatud. Piletimüüjat- ja kontrollijat, nagu konduktor seda on, ei vaktsineerita ega desinfitseerita millegi vastu.

Keegi on ennast millegagi, mis haiseb nagu troinoi, jõhkralt üle kallanud. Sööstan kaugemale ja ahmin õhku nagu kala kuival.

“Teie piletid?”

“Zakon takoi, shto jesli odnu ostanovku jedesh, togda bilet ne nado.”

Kolm just peatuses sisenenud noormeest üritavad oma piletita sõitu naljaks pöörata.

“Zakon takoi, shto jesli bileta net i dengi tozhe net, togda nado peshkom hodit!” põrutan nende keeles.

Irvitus kahaneb seadusetegijate näolt. Järgmises peatuses katapulteeruvad nad bussist.

Õhtune tipptund linnabussis algab nelja paiku ja lõpeb kuue ringis.

“Kas Pärnu bussides on nüüd konduktor?” uurib härrasmehe olekuga sõitja, kes bussijaama juurest sisenedes augustas/mulgustas kompostris pileti.

“Jah, pikkades lõõtsbussides kindlasti.”

Järgmine peatus puistab salongi jälle lahedamaks.

“Kas keegi soovib piletit osta?”

Küsimus jääb kahes suunas õhku. Rühin järgmisele müügiringile.

Just siis, kui olen lõõtsakohas, hakkab buss järgmisesse tänavasse keerama. Klammerdun tasakaalu hoidmiseks seljatugede külge. Korraks kaob sõiduki esimene ots koos reisijatega silme eest ära ja tuleb kohe jälle välja, kui buss komaasendist sirgeks muutub.

“Mul on kuupilet olemas, aga ma ei saa seda praegu otsida,” veenab teiste summas sisenenud proua. Noogutan.

“Kas sa oled ajalehest ära tulnud?”

Peatuse eel on keskmise ukseni jõudnud tuttav naine. Ta uurib mind väljudeski pärani silmi.

“Millega teie siis sõidate?” suunan pilgu järgmisele lihtsalt peale astunule ja istunule.

“Ma olen juba nii vana…”

Jõuan just endaga mälumängu mängides meelde tuletada, et alla seitsmeaastased ja üle 70aastased Pärnu linna kodanikud võivad sõita linnabussis tasuta, kui papi lehvitab minu ees ei millegi muu kui ostukaardiga.

Hea, et olen Eesti Vabariigi algusaastate aegne, see tähendab mäletan kusagil seal Savisaare-valitsuse ajal kasutusele võetud ostukaarte. Neid, millel oli kasutaja pilt ja nimi ja sünniaasta.

Ähmiga noogutan eakale mehele. Ja torman Ludmillalt vaikselt pärima, mis see nüüd oli.

“Ei midagi erilist, pigemini praktilist,” seletab Ludmilla. Kiletatud ostukaarti on eakatel mugavam kaasas kanda kui pehmekaanelist pensionitunnistust ja passi koopiat, millega ta eeskirjade järgi peaks tasuta sõidu õigust tõendama.

Vahetusega müüb konduktor bussis poolsada piletit ja kuupiletit. Mina jään sellest keskmisest alla. Ühelt poolt praktikandi seisus, teisalt on aga jube tobe tallata bussi ühest otsast teise ja nagu papagoi korrata: teie pilet või piletit soovite?

Minu arvates on enesestmõistetav, et kui mul piletit ei ole, siis ma ostan selle. Nagunii on Pärnu üks odavama üksikpiletiga linnu. Tartus on pilet kaheksa, Tallinnas kümme krooni. Meie sõidu maksumusest katab bussipilet kaks kolmandikku ja dotatsioon ühe kolmandiku.

Saadud tulu kulub ära töötasudeks, kütuseks, remondikuludeks, riigimaksudeks ning busside ostmiseks. Linnaliinid ATP omanikule, see tähendab Pärnu linnale otsest, rahas mõõdetavat kasumit ei teeni. Nii rääkis Kärpuk.

Viimase ringi eel tagastan konduktorikoti omanikule.

“Kuidas tunne on?” tahab Ludmilla teada.

Kuigi äärmuslikke reisijaid ega olukordi minu ametivahetuseõhtutel ei olnud, tean ma nüüd, et konduktoriamet nõuab head suhtlemist, kiiret reageerimist ja head tervist ka, sest bussisalong pole puhketuba.