Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui äsja ülikooli lõpetanud Anu Põrk (23) kaks kuud tagasi Tori rahvamaja juhatajaks valiti, ei uskunud ta seda isegi.
Esimesel nädalal oli tunne, et käin niisama siin ja vaatan ringi. Sellist tunnet küll ei olnud, et siia tööle sain, räägib neiu.
Esimese tööna tuli Tartu ülikoolis folkloristikat õppinud neiul koostada rahvamaja järgmise aasta eelarve.
Kujutasin ette, et hakkan kultuuri tegema, majanduspool on minu jaoks võõras. Algul oli hirmus, mäletab neiu, kes peab rahvamajas tegema kõike kruvide ostmisest esinemiseni.
Naudib esinemist
Ürituste korraldamine ja esinemine ongi parim osa tööst. Naudin seda, ütleb Anu, kes mängib jõulunäidendis rebast.
Rebase rolli sai ta seepärast, et tänavune jänese kehastaja on eelmistel aastatel alati rebane olnud. Karuks sobib hästi üks teine näitleja. Vaatame, kuidas see välja kukub, lausub Anu.
Esimest korda esines rahvamaja vastne juhataja lauluga haridus- ja kultuuritöötajate tänuõhtul. Hirmu Anul polnud, sest publik oli võõras ning ta ei osanud midagi karta. Esimesel tööpäeval tutvustas vallavanem talle rahvast, kuid kõik nimed ja näod ei jäänud kohe meelde.
Neiu ei lootnud oma erialal tööd leida, sest tolmuses muuseumis vanu pabereid sobrada talle ei meeldi.
Eriala on huvitav, kuid enamik kursusekaaslasi oli mures, mis pärast kooli saab, tunnistab rahvamaja juhataja.
Ülikooli lõpetas Anu nelja aastaga, kuigi enamik kursusekaaslasi venitab vähemalt aasta kauem.
Anu aga tunneb end hästi, kui kõik asjad saavad valmis õigeks ajaks või natuke varem. Isegi kokkusaamistele jõuab ta pisut enne kokkulepitud aega.
Maal hea rahulik
Suvel pärast ülikooli lõpetamist võttis Anu kõigepealt aja maha: päevitas rannas ja mõtles, mida edasi teha. Seejärel kulus kaks kuud töö otsimisele.
Tahtsin tööd, mis oleks mu erialaga seotud, et saaks suhelda ja kultuuriga tegelda. Tori rahvamajas saab kõike seda teha, pealegi on maal hea ja rahulik töötada.
Neiu tunnistab, et talle sobib rahulik elutempo: meeldib sõpradega vaikselt istuda, lugeda ja aias tööd teha.
Kärarikkad peod talle ei istu, ka tudengipõlves polnud ta sage pidudel käija.
Tartus ei pidanud Anu oma käikudest kellelegi aru andma ja õppis iseseisvalt elama. Nüüd elab ta jälle Sindis koos ema ja vanaemaga. Algul oli raske uuesti teistega arvestada, meenutab neiu.
Maainimest on raske kodunt välja meelitada, sest ta on harjunud teleri taga istuma.
Rahvas ei tule välja
Rahvas tuleb hea meelega baari ja laudadega tantsuõhtule, barokkmuusika kontserdil oli aga vaid 25 kuulajat. Kohaletulnutest oli näha, et neile on seda vaja.
Miks nad peaksidki välja tulema? Ma ise ka ei tuleks, ütleb rahvamaja juhataja. Ta ennustab, et kooskäimise kohad surevad kaugemas tulevikus välja, sest kogu ühiskond areneb järjest suurema individualismi poole.
Kohalikud väidavad, et ei võta võõrast omaks. Ometi on Anu vaid head suhtumist kogenud. Paari kuuga on paljud inimesed tuttavaks saanud, kuid harjumine võtab veel aega. Praegugi on silme eest kirju, tunnistab neiu.