Pärnu täna: majal silm peast välja

Pärnu kustutati 1834. aastal Vene kindluslinnade nimistust, 1835. aastal anti militaarrajatised üle linnale ja linnavalitsus tellis Riiast (tõsi, see võttis „ainult“ veerandsada aastat) kaitserajatiste likvideerimise projekti. Selle autor insener C. Weyr oli kerge suletõmbega mees ja tegi Pärnu vanad kindlustused sõna otseses mõttes maatasa, kaotades linnaehitusel eest kindlustuste rõnga, nagu võetakse tünnilt vitsad. Linna ümbritsenud muldvall lükati vallikraavi ja ehitustöö linnast väljaspool võis alata.

Tühja maad selleks jagus, sest kindluslinnaks olemise aegu oli linnavallist väljapoole ehitamine keelatud lähemale, kui lendas kahurikuul.

Muidugi ei suudetud kindlustusi maatasa lükata üleöö ning midagi jäi alleski, nagu me Vallikäärust ja -kraavist ja Tallinna väravast teame.

Märkimisväärne on, et esimene suur kivihoone, mis väljapoole endist kindluslinna ehitati, oli kool. Seesama Rüütli tänav 40, kus nüüd asub Mirage’i ööklubi, mis ehtis peaukse jumal teab kust siia kukkunud ja mis ehitusstiili esindava kaunistusega. Selles majas asub veel kasiino, mis on osa akendest löönud läikivate reklaamipalakatega pimedaks, rikkudes fassaadi ja lauldes hosiannat inimlikule maitselagedusele.

1864.-65. aastal aga ehitati see kahekorruseline hoone saksa tütarlaste koolimajaks.

Kui kool 11. jaanuaril 1866. aastal avati, kirjutas kohalik leht et „omma ilo poolest“ on see esimene maja me linnas nagu „noor neitsi ommas pruutkleidis“.

Võib arvata, et see hoone ehitati punastest tellistest, mida Pärnus tollal edukalt savitönkides põletati ja mis vastas Venemaal tollal valitsenud arhitektuurilisele maitsele. (Selle tüüpnäide on Kuninga tänava koolimaja, mis on valminud aastal 1875.)

Aga ikkagi, mida tähendab “kui noor neitsi ommas pruutkleidis”? Pruutkleit on teadupärast valge ja küllap oli 19. sajandilgi.

Seetõttu võtan julguse spekuleerida, et seda maja ei krohvitud esimest korda 1910. aastal, mil valmis hoone juurdeehitus, vaid see võis juba algul valgeks krohvitud olla.

On muidugi veel üks võimalus. Nagu vahel tänapäevalgi, kirjutas ajakirjanik leheloo laua tagant kordagi tõusmata ja maja nägemata, tõmmates julgelt paralleeli neitsi valge pruutkleidi ja punase telliskivihoone vahel. Ning meie 21. sajandil mõistatagu…

Kool sai tuntuks Pärnu saksa kõrgema tütarlastekooli nime all. Rahva seas pilgati seda “neitsite kooliks” nagu järeltulijast Pärnu tütarlaste gümnaasiumigi.

Neitsite koolimaja saksa tüdrukutele ehitas puhast eesti tõugu mees, Toris suurtalu pidav ehitusmeister Jaan Tammann oma küla ehitusmeestega ning ehituse järele valvas Lätist pärit shveitslane Rudolf Maag.

Rüütli 40 ületeenaaber on Rüütli 45. Sel ilusal majal on paraku samuti osa silmi siniseks löödud ning - nagu mingi stiilipidu - jällegi asub pimedate akende taga mängupõrgu. Mõtlen, et kui äri tahab ajamist päevavalguseta, koligu keldrisse: neist Pärnus puudu ei ole. Või ehitagu akendeta karp kuhugi metsaveerde.

Kui keegi lööb vanasse maali noaga augu, nimetatakse seda vandalismiks, isegi kui maal on tundmatu külakunstniku oma.

Kui arhitektuuriliselt laitmatu looming rikutakse ersatsiga, ei käsita me seda miskipärast vandalismina.

Rüütli 45 on projekteerinud Boris Bock. Tegemist on romantilise kõrgete viilude ja sepisdetailidega hoonega, mille üle võime uhkust tunda ja õnne tänada, et maja on sõdades terveks jäänud.

Enne viimast sõda asus majas esimese järgu hotell Bristol. Kuuldavasti hea hotell on hoones praegugi, kandes vana nime edasi. Aga nõukogude ajal nimetati Bristol tänava järgi Kalevi võõrastemajaks (“hotell” kõlas pursuilikult). Allkorrusel Kalevi söökla kandis aga eriti meeldejäävat nime - söökla nr 2.

Eraldi tegutses Rüütli 45s restoran Baltika, hiljem Perona. Hotellikorrusel asus mingil ajal siinse toitlustustrusti töökas kollektiiv.

Nii tütarlastekool kui Bristoli hotell on mõneti militaarse saatusega. 1918. aastal, kui loodi 6. jalaväepolk, tehti Rüütli 45st selle staap.

Rüütli 40 oli veelgi militaarsem.

Kui tütarlapsed vanast majast 1902. aastal uude hoonesse (praegu Vanalinna kool) kolisid, tehti vanas remont ja ehitati see suuremaks.

Eesti ajal kolis maja ühte tiiba Pärnumaa Kaitseliidu staap, kuni nad omale Pikale tänavale uhke maja ehitasid.

Nõukogude ajal asus Rüütli 40 ohvitseride maja, kuhu linnarahval asja ei olnud. Pärnumaa Kaitseliidu staap oli selles majas taasiseseisvumise järelgi, kuni liit oma ajaloolise Pika tänava maja tuletõrje käest tagasi sai.

Linnaapteek avati Rüütli 40 allkorrusel 1931. aastal pärast Eesti Panga Pärnu osakonna kolimist maja ülemisele korrusele.

Linnaapteek väärib muuhulgas tähelepanu selle poolest, et seal on tervikuna säilinud linnaarhitekt Olev Siinmaa kavandatud mööbel. See on Eestis üks vähestest funktsionalistlikus stiilis sisekujundustest, mis aja jooksul pole mainimisväärset kahju kannatanud.