Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
parnu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Pärnu täna: septembripommitamine ja tulekahjud

Mis juhtus Pärnus 57 aastat tagasi? 1965. aastal sain loa külastada oma ema, kes oli Eestist lahkunud sõjapõgenikuna ja elas Lõuna-Saksamaal prantslastele kuuluvas tsoonis, Bodeni järve äärses väikelinnas. Pea kõigis elamutes olid seal kaasüürilised Prantsuse sõjaväelased, enamik ohvitserid.

Majas, kus peatusin, sain tuttavaks ohvitser Victoriga, kes kuuldes, et tulin emale külla Nõukogude Liidust, tundis elavat huvi meie eluolu vastu. Andsin kaunis üldsõnalisi vastuseid, sest tollal ei teadnud keegi, kes on kes. Ei meil ega välismaal. Aga ma rääkisin talle kodulinnast Pärnust.

Kord Pariisist naastes ütles Victor, et kohtas seal puhkusel olnud Inglise lendureid, kes jutustasid, kuidas nad käinud sõja ajal Pärnut pommitamas.

Lendurid mäletasid, et nimetamisväärset vastupanu nad Pärnu taevas ei kohanud ning linn olnud allavisatud valgustuspommide abil hästi näha, mistõttu saadud pommidest kergesti lahti.

See oli esimene kord, kui kuulsin, et Pärnu linnale tekitasid kahju liitlasvägede pommid, mitte venelaste omad. Aga aeg oli niisugune, et targem oli suud pidada, ning Eestis ei rääkinud ma kuuldust kellelegi.

Aastate eest näitas juba manalasse varisenud kunagine klassikaaslane Erich Tomson mulle plaani, mille ta oli sõbraga koostanud kohe pärast Pärnu pommitamist. Plaanile oli märgitud kohad, kuhu langesid pommid. Puutus silma, et pomme oli visatud huupi, alates Pärnu rannast kuni Rääma rabani.

Mis ikkagi juhtus Pärnus 22.-23. septembril 1944. aastal?

Rinne lähenes. Linna ei hävitatud maalahingutes, vaid Saksa sõjaväelaste juhitud süütamiste ja inglaste pommidega.

Eriti huvitas mind Endla teatri pommitamine.

Kogusin andmeid paljude käest, aga jäin pidama neljale allikale: tollasele teatri lavastusala juhatajale Aleksei Rodionovile, kaubanduskooli raamatupidajale Naima Ebrokile, näitleja Veera Luurile ja ajakirjanik Karl Eerme mäletustele (Karl Eerme memuaarid “Päevadeta ööd ja öödeta päevad”, 1. osa, Geislingen, Saksamaa, 1962).

Eerme kirjeldab, kuidas ta leidis pärastsõja-aastatel Augsburgi prügimäelt, kuhu ameeriklased sakslaste elamutest neile tarbetud asjad kokku olid kandnud, raamatu “The World Almanack 1949 and Book of Facts”. Selles on must valgel kirjas, et 1944. aasta 23. septembril pommitasid Briti lennukid Pärnu sadamat.

Eerme kirjeldab oma imestust: “…neid ridu mitu korda lugedes pidin tahes-tahtmata uskuma uskumatut: me ei olnudki viimasel kodumaa ööl venelaste, vaid nende liitlaste inglaste pommide all.”

Eerme mäletab, et 23. septembri õhtul kella üheksa-kümne vahel süttisid muulide taga taevas valgustuspommide värvilised tuled ning algas linna pommitamine, mis kestis raugematu ägedusega paar tundi.

“Kõige rohkem visati alla süütepomme ja kuna kõik linnaosad põlesid, ei olnud lennukeil raskusi oma koorma allaheitmisega. Olime kindlad, et osa pommilaadungist langes otse sadamale, aga seda ei juhtunud: pomme langes üle linna laiali,” kirjutab Eerme. Ta väidab memuaarides kindalt, et Endlat Saksa sapöörid ei süüdanud.

Aleksei Rodionov meenutas, et põlesid teatri naabruses kaubanduskool (Pargi 1), raudteejaama hoone (Ühispanga asukohas) ja 9. algkool (Rüütli 55).

Kaubanduskooli linnapoolses tiivas olid Saksa sõjaväe meditsiinitarvete laoruumid. Samas majas asus sõjaväe haiglagi. Haigla koos laoruumidega oli ka Rüütli 55.

Neid hooneid süütasid Saksa ohvitseride juhatusel sapöörikomandod.

Ilmselt hävitasid sakslased südalinna hooned, mis otseselt või kaudselt olid olnud nende omad. Nii hävisid tules Nikolai kirik, Saksa gümnaasiumi hoone, Kodanikkude klubi, Bürgermusse.

Põlemise päeval puhus kõva tuul, mis soodustas tule levikut hävitamisest väljajäetud hoonetele.

Naima Ebrok rääkis, et nägi teatri juures päästetöid tegemas ainult Aleksei Rodionovit, kes kutsus tedagi appi, aga Ebrokil oli kõrvalasuva kaubanduskooli vara tulest päästmisegagi tegemist.

Rodionovi jutu järgi lubati 1944. aasta septembris (enne pommitamist - toim) teatris liikuda ainult alumisel korrusel, sest hoone katusel paiknes õhukaitse vaatluspost. Osa sõdureid elaski pööningul. Sinna oli teatrirekvisiitide vahele veetud voodeid, laudu ja toole. Õhuvaatluse mõte kadus kohe, kui linnas puhkesid tulekahjud, sest läbi suitsu ei olnud taevast näha. Sõdurid lahkusid valvepostilt ja hakkasid all asunud restorani toiduvaru vähendama.

Kuid õhuvaatlusposti sõdurid jätsid lahkudes ilmselt plekist katuseluugid lahti ja kõrval Rüütli 55 põlevalt hoonelt tõi tuul tukke rabinal teatri katusele. Mõni neist sattus pööningule ja puhkeski tulekahi.

“Olin kogu aeg teatri juures valves, et põletamiskomandoga läbirääkimistesse asuda ja teater päästa, aga see ei õnnestunud. Maja süttis hoopis pööningult,” jutustas Rodionov.

Eerme kirjutab: “Ruttasime koos sõduritega pööningule, kus tulekolle otsis teed edasi. Millegipärast oli süütepomm oma hävitustööga viivitanud. Tule kustutamine näis olevat kerge ja mehed hakkasidki selleks otsima abinõusid. Leidus aga mees, kes veenis kustutajaid, et seda ei tehtaks, kuna teatrimaja langeb niikuinii venelaste kätte. Nii põlesidki kõrvuti kolm kultuurikollet.”

Kaubanduskool põles aeglaselt ja väga tõenäoliselt oleks maja suudetud päästa. Kahjuks ei leidunud päästjaid.

Naima Ebrok vedas käsikäruga kooli laoruumist koju kirjutusmasinaid, mis tollal näisid talle olevat kõige väärtuslikumad. (Muide, kasvõi ühe kirjutusmasina kodushoidmine oleks tähendanud kindlat Siberisse sõitu.)

Veera Luur jutustas, et tulekahju ajal käis hirmus marodöörlus. Eriti öötundidel rüüstati ladusid ja üldse kõike, mistõttu Rodionov vedas üksinda palju teatri riidekraami ning muud vara Endla kõrvale veeremängusaali luku taha. Järgmisel hommikul avastas ta, et ukselukk oli lahti murtud ja väärtuslikum vara läinud.

Eerme kirjutab memuaarides: “Järgmisel hommikul teiselt poolt jõge paistsid saabunud hommikuvalguses Ülejõe linnaosa varemed. Ainult Siimo silla juures oli terveid maju, kuid silda ennast ei olnud. Selle võimsad kaared olid lastud juba keskööl õhku.

Kell oli täpselt pool seitse hommikul, kui ma puksiiri päral muulide vahele jõudnult heitsin viimase pilgu mahajäävale Suursillale, mis samal silmapilgul kange prahvatuse ja raginaga purunes ja kokku langes.

Suur suitsusammas kokkulangenud raudbetoonist kaarte kohal tõusis püstloodis üles ja hakkas siis pikkamööda laiali valguma. Meie laeva ankrud hiivati kell kümme hommikul. Pool tundi hiljem olid venelased Pärnus.”

Arnold Ebrok

Tagasi üles
Back