Mandrimees Jaak Hein künnab Kihnu kultuuripõldu

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kui Kihnu vallavalitsus otsis vastvalminud rahvamajja juhatajat, asutas aastaid Pärnu Endlas töötanud Jaak Hein kokkulepitud ajal saarele vestlusele minema. Sättis end bussile ja sõitis Liu sadamasse. Kihnu ta sel päeval ei jõudnud.

Pärast 23 aastat Pärnus elamist ei teadnud Hein, kust Kihnu praam väljub. Saarel oli ta varem käinud küll, aga purjekaga. Helistas siis mees Kihnu, et andke andeks, juhtus selline asi. Ja järgmisel päeval oli kohal nagu naksti.

Kohaneb ja õpib

Jõulude ajal saab Heinal neljakuuline katseaeg rahvamaja juhatajana otsa. Hein tunnistab, et pole selle aja jooksul veel tööst õiget ettekujutust saanudki ja õppida olevat selles ametis küll ja küll.

Praegu kavandab Hein vastvalminud rahvamajja korralikku lava, õpetab koolilastele jõulupeo näitemängu ja otsib stipendiume, et lastele erinevaid pille saaks õpetada.

Akordionihelisid on rahvamajas juba kuulda, peagi algab kitarriõpe ning hakatakse jagama suupilli ja plokkflöödi mänguoskusi.

Rahvamajas on igal õhtul nagu pikapäevarühm: kümme-viisteist last on alati tegevuses, kes arvutitoas, kes spordisaalis või videoteegis. Hein ütleb, et maja tahab sissetöötamist ja sisustamist, et see koduseks muutuks.

Sportlane läks teatrikooli

Noorena tegi Kiviõlist pärit Hein tõsiselt sporti ja õppis spordiinternaatkooliski. Nüüd nimetatakse ala, millega ta tegeles, käsipalliks, tollal oli see väravpall. Keskkooli lõpetamisel võttis noormees iseloomustuse Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonda õppima minekuks.

“Olen eluaeg kõik oma asjad viimasele minutile jätnud,” tunnistab Hein, kui püüab põhjendada, miks ta ikkagi ülikooli ei jõudnud. Augustis kohtas noormees Võsul Voldemar Pansot, Tallinna konservatooriumi lavakunstikateedri juhatajat.

Kaevuritöölt pensionile jäämise järel oli Heina isa Võsule kolinud, sealsamas puhkas Pansogi. Hein oli lehest lugenud, et lavakunstikateedrisse tuleb järelkonkurss, ja läks Pansolt selle kohta küsima.

Seekord jõudis Hein katsetele ja temast sai Grigori Kromanovi kursuse tudeng. Samal kursusel õppisid Maria Klenskaja ja Jüri Aarma.

“Mul on näitlejatest kõige pikem koolitee: alustasin 1970 ja lõpetasin 1978,” ütleb Hein. Vahepeal käis ta sõjaväes ja oli Rakvere teatris vanemkunstnik-valgustaja. Siis naasis teatrikooli ja lõpetas Kaarin Raidi lennus. Pärnusse tuli koos Enn Keerdiga ja jäi Endlasse kahekümneks aastaks.

Hiljuti ilmunud intervjuus ütles Heina kursusevend Margus Lepa, et ta õieti ei mäletagi oma kursusekaaslasi. Hein ei pane seda imeks. Tema kursusekaaslaste hulgas on küll tuntud näitlejaid - Raivo Rüütel, Toomas Suuman, Rein Oja, Aivar Tommingas, Merle Talvik -, aga enamik enam seda ametit ei pea.

Heingi oli ainult kümme aastat näitleja, siis vahetas Endlas Heino Uustaliga ameti. “Tema tahtis näitlejaks ja mina läksin lavastusala juhatajaks,” põhjendab mees. Sestpeale pole ta näitlejana leiba teeninud.

Direktorist töötuks

Kui Kuressaare linnateater tekkis, lasi Hein end ära rääkida sinna direktoriks läinud Väino Uibol ja asus teatris tehnilise direktorina tööle. Mees tunnistab, et selline ametinimetus sai võetud edevuse pärast, töö oli ikka lavastusjuhi oma.

Kuressaare-periood ei kestnud kahte aastatki, tänavu märtsis tuli Hein sealt tulema. Miks alguses lootustandvana tundunud teatrist sellisel kujul asja ei saanud, ei tea ta täpselt isegi.

“Kui teha teatrit, siis tuleb suhelda palju rohkem kui tavaline inimene,” räägib Hein. “Saarel töötades peab olema kursis, mis toimub mandril, aga selle kahe aasta jooksul ei käinud Uibo kordagi Tallinnas. Ei tea, kas ta kartis trammi või.”

Hein oli mitu kuud tööta. Võttis end töötuna arvele ja õppis töötute kursustel äri.

“Kui oled kogu aeg harjunud midagi tegema, lähed kodus istudes närviliseks. Selline tunne on, et kodused vaatavad: näe, sööb meie leiba,” iseloomustab Hein tänavukevadist rasket aega.

Ühelt saarelt teisele

Kihnu viiesajast elanikust on sadakond neid, kes rahvamajas tehtavas kaasa soovivad lüüa või on aktiivse publiku hulgas.

“Eriarvamusi on palju, mina pean kõik ise läbi katsuma,” tõdeb Hein.

“Kui keegi räägib, et Pärnu dzhässiüritustest võiks Kihnuski mõni kontsert toimuda, saaksin Anne Ermiga kokkuleppele. Aga kas rahvas tuleb?” mõtiskleb rahvamaja juhataja.

Kui Peeter Simm oma filmidega saarel käis, oli saalis 15 inimest. Võib-olla suvel tuldaks dzhässi kuulama, aga talvel istub muusik äkki üksi tühjas majas.

Heinale Kihnus meeldib. Aga kui olid sügistormid ja elekter kadus, tuli mehele küll suur hall peale. “Kohutav enesehaletsus ja ahastus hakkas ja võtsin ausalt öeldes viina, kohe korralikult. Sõitsin Tallinna, et vanade sõpradega rääkida. Sellest kahepäevasest kadumisest tuli muidugi palju jama,” tunnistab ta.

Hein sattus lehte, sest Postimehe ajakirjanik käis Kihnus ja saarel ei teadnud keegi, kus on rahvamaja juhataja. Majas piiksus signalisatsioon, aga ruumi võti, kust seda välja lülitada, oli Heinal kaasas. Hein naasis saarele sellesama praamiga, millega ajakirjanik lahkus.

Kas vallarahvas on juhtunu andeks andnud ja mehe omaks võtnud? Jõulud toovad selguse.

Tagasi üles