Pärnu Endla muhumuusikalis Suvitajad! Läpptopina legendaarset Kohviveskit mängides ei suuda Helgi Sallo unustada oma eelkäijat Lia Laatsi ega Estonia teatri versiooni lavastajat Sulev Nõmmikut.
Helgi Sallo mäletab eelmisi suvitajaid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sallo leiab, et tänased noored eelistavad muusikalide puhulgi olla sageli jalgratta leiutajad, selle asemel et tunnistada: töötame uhkete ja väärikate traditsioonide pealt.
Seda, et tema enda põlvkond oleks ennast pidanud kõigi maailma nähtuste loojaks ja esmaavastajaks, Sallo ei mäleta.
Helgi Sallo, kas Suvitajad! on midagi täiesti uut?
Seda tööd tehes olid mul meeles Lia Laats ja Sulev Nõmmik. Tekstiraamatut lugema hakates kuulsin pidevalt Lia häält ja ütlesin endale: Ma unustan ta ära, unustan ära, unustan ära! Samal ajal saatsin mõttes Liale teate: Ma ei suuda sind, kullake, mitte iialgi unustada.
Lavastaja Neeme Kuningaga rääkides ütlesin talle pidevalt Nõmmik. Manitsesin ennast: Kuningas, mitte Nõmmik! Aga Sulev on seda rolli tehes kogu aeg meeles. Küllap ta eelmise lavastuse ja filmi tegijana kaitseb ja valvab meid siin Endlas.
Lavastaja Neeme Kuningas kinnitas, et just teie tsementeerisite trupi ühtseks ja hoidsite näitlejaid ebainimlike töötingimuste vastu protestimast.
Keset ehitust, lärmi ja tolmu proovide tegemine oli loomulikult üle mõistuse. Aga protestimisele keskendumine polnud võimalik.
Eneseületamine mõjus sedamoodi küll, et proovide vaheajal olime omadega nii läbi, et nii noored kui vanad magasid kogu aeg. Aga me peame raskustega arvestama, lava kohustab.
Olen selle ameti oma vähese hariduse juures kingituseks saanud. Üldse olen elus palju kingitusi saanud. Pole ma komsomol ega pioneer olnud ega suud jamade puhul kinni osanud hoida, aga ikkagi sain rahvakunstnikuks.
Ainus, mida ma siin elus liiga vähe olen saanud, on lapsed. Oma ainsat tütart ootasin hirmsate süümepiinadega, sest ta oli tol ajal kuulmatul kombel vallaslaps. Aga ise lootsin, et tuleb tütar, kellel omakorda tuleb tütar ja siis jälle tütretütar. Niimoodi olengi midagi kindlat ja järjepidevat rajanud.
Kuidas ennast tunnete, kui mängite võimatuseni ebameeldivat kuju nagu Läpptopp?
Ma leian temas positiivseid jooni. Nagu heades inimestes on varjul negatiivne külg. Ainus, mis mind alguses häiris, oli see, et seoses tegevuse tänapäeva toomisega oli nii temast kui Johnist tehtud väliseestlane.
Mis õigusega ma lähen ilkuma eestlaste kallale, kes poleks täna eluski, kui nad toona kodunt põgenenud ei oleks? Ent see fenomen pöördus topeltnihkesse ega häirinud mind enam.
Minu ainus tingimus oli, et ma peaksin võimalikult vähe laulma. Ehkki Ülo Vinteri muusika on nii imeline, et sulandub eestlaste olemusse, ilma et nad enam mäletaksidki, kustkohast on pärit Kui on meri hülgehall või Põhjamaa.
Kui sageli Pärnus oma temperamenti vallale laskma hakkate?
Neli korda kuus. Nii et ei midagi hullu. Just paras intervall kodunt tuuldumas käia. Teater saab ju korda. Ehkki ma ei kujuta ette, kuidas me ilma kopsimise ja puurimiseta mängima hakkame. Keset mürglit tehtud tükk võib vaikuses veel laiali laguneda.
Kati Murutar