Pärnu täna: linna pommitamisest kolmandat korda

Teatrimees ja koolmeister Arnold Ebrok tulistas kümnesse, kui võttis vaevaks inimeste mälestuste põhjal kokku panna loo Pärnu pommitamisest 1944. aasta septembris. Selgus, et juhtunu pole sugugi nii selge.

Õhurünnakute vastu asus Pärnus 1944. aasta septembris Saksa 6. õhutõrjediviisi 127. flakipataljon, kus teenis 260-270 Pärnu linnast ja maalt mobiliseeritud noorukit. Kuid seoses sakslaste taandumisplaaniga “Astra” alustati aegsasti selle väeosa õhutõrjepatareide linnast välja viimist, nii et juba 18. augustiks polnud Pärnus enam õhutõrjet.

Ülo Karula, kes teenis 127. flakipataljoni helgiheitjate rühmas, mis lahkus linnast pärast õhutõrjepatareisid, kirjutab: “22. septembri õhtul pommitasid Vene lennukid Pärnut ja linn oli taevas rippuvatest “jõulupuudest” valge. Meie linnast lahkuv autokolonn sõitis mööda Kaevu tänavat ja peatus hetkeks sadamas ja me arvasime, et meid viiakse laevale, kuid peagi meie sõit jätkus. Sadama ümbruse hooned olid puruks pommitatud ja kaubanduskooli ning 9. algkooli hoone põlesid.”

Karula mäletab, et nad lahkusid Pärnust 22. septembri õhtul kella 9-10 paiku ja pommitamine oli siis juba toimunud.

Ühe Saksa üksusega läbi Pärnu taandunud, Eesti Leegionis teeninud Erich Jõemets kirjutab, et nad jõudsid Pärnusse hetkel, kui Vene lennukid pommitasid linna. Sadamas polnud ühtegi laeva ja selle ümbruses olid paljud hooned puruks pommitatud.

“23. septembri hommikul hakkasime jalgsi Raeküla poole astuma ning jõudnud endise elektrijaama hoone kohale, nägime, kuidas mööda Tallinna maanteed sõitsid linna Vene tankid. Hetk hiljem lendas vastu taevast Pärnu jõe suur sild,” kirjutab Jõemets.

Püssis asunud õhutõrjeüksuses teeninud ja Pärnusse taandunud lennuväepoiss Arnold Sopp kirjutab: “Jõudnud Pärnu, nägin, kuidas kaubanduskooli hoone põles ja selles olnud laskemoon lõhkes praksudes ja paukudes. Õhtul (22. septembril) tuli korraldus teele asuda.

Pärnu Suursilla juures jäi voor seisma ja mehed käsutati koos varustusega sellelt maha. Meid viidi sadamas väikesele laevale, mille lastiruum sai mehi puupüsti täis.”

Seega lahknevad inimeste mälestused Pärnu pommitamise kellaaja ja isegi kuupäeva suhtes (Ebroki lugu Pärnut 23. septembril pommitanud inglise lendureist).

Usun siin selguse toovat naisterahva, kes 1944. aastal 15aastase tütarlapsena pommitamise Pärnu kesklinnas üle elas. See on õpetaja Mall Jõgeva, kes ütles end täpselt mäletavat, et suurem pommitamine toimus 22. septembri õhtul, kuid üksikud lennukid tulid linna kohale pomme heitma kogu järgneva öö jooksul.

Seega, kui öösel, pärast Vene lennukite lausrünnakuid, lendasid Pärnu kohal üksikud Inglise pommitajad, pole imestada, kui nende lahinguraamatuis on kirjas Pärnu pommitamine 23. septembril.

Vaino Kallas arutleb: “Inglaste sõjaajaloo materjalides on Pärnu pommitamine ära toodud kaugpommitamisena. Teatavasti kuulub linnade lauspommitamise idee briti lennuväemarssalile Arthur Harrisele (1892-1984), kelle käsul ja juhtimisel pommitati Saksa linnu, kus hukkus üle 600 000 tsiviilisiku (Dresdenis üle 200 000).

Tänutäheks Saksamaa linnade lauspommitamise eest on Harrisele (tuntakse ka Pommitaja Harrisena) püstitatud Londonis kuninglike õhujõudude hoone ette mälestusmärk. On andmeid, et Tallinna pommitamine 9. märtsil 1944 toimus samuti Inglise instruktorite juhendamisel.”

Selle vastu, et sild lasti õhku 23. septembri hommikul, pole keegi. Vaieldakse vaid kellaaja üle.

Enamik toimetuses käinud pealtnägijaid või meile kirjutanuid on kindlad, et see juhtus kell kümme, mitte varem. Ja et see toimus vahetult enne Vene tankide jõudmist Ülejõele.

Kas Vene tankid tulid mööda Rääma tänavat või Tallinna maantee kaudu, näib samuti pealtnägijatele tüliõunaks kujunevat. Leppigem kokku, et kaks tanki tuli mööda Rääma tänavat, nagu mäletab Feliks Männikov, teised Tallinna maantee kaudu.

Kui vene tankistide nina ees sild õhku lasti, pidid nad enam-vähem kella kümneks kohal olema. Ja võisid Jannseni tänava teeristis seista ning tund aega lõhkise silla ees linnakaarti uurides silmi punnitada. Sel ajal Männikov neid seal nägigi. Siis lasi üks tank tornikahurist kaks pauku põlevatesse varemetesse ja sõjamasinad läksid Siimu silda otsima, et teist korda pika ninaga jääda, sest sakslased olid selle juba enne Suursilda õhkinud.

Läbi Pärnu taandunud lennuväepoiss Sopp kirjutas voorihobustest, kes Suursilla kaile maha jäid, kui mehed 22. septembri õhtul laevale käsutati.

Jõgeva nägi neid hobuseid 23. septembri hommikul: umbes poolsada sõjaväehobust oli silla all ja kai peal mahalastuna hunnikus.

Kuno Adamsoo mäletab mahalastud voorihobuseid Räämalgi. Seega töötasid sakslased taandudes põhjalikult, pannes põlema linna (sõjaväehooned eeskätt) ning lastes õhku sillad ja tappes voorihobused. Viimaseid ei hävitatud voorimeeste silme all, vaid pärast nende lahkumist. Samal ajal jooksis Pärnu tänavail hobuseid ringi küll, sest ohvitseride ratsahobuseid maha ei lastud. Ainult sõjaväe voorihobused, millest võinuks Punaarmeel kasu olla.

Kes olid need külmaverelised Saksa mundris mehed, kes Pärnu süütasid, seda kustutada ei lasknud, sillad viimasel minutil õhkisid ja voorihobused tapsid?

Üksmeelsed on pealtnägijad selles, et tegu polnud saksa ega eesti rahvusest meestega. Ühed ütlevad, et tegu oli hollandlaste väeüksusega, ent olen kohanud arvamust, et need olid hoopis rumeenlased, kes sellega hakkama said. Igal juhul olla tegu olnud tumedat verd meestega, tunnistas pealtnägija.

Olid, kes nad olid, aga üks eesti mees oli neist neil tundidel ikkagi kangem. See oli Ülejõe Lintropi apteegi perepoeg, kes istunud, Saksa ohvitseri munder seljas, oma Jannseni tänava maja trepil, laskevalmis kuuliprits jalge ees, ja öelnud süütajaile, et kes Jannseni tänava jõepoolsest servast üle tänava maju põlema pista üritab, saab ta käest kuuli kõhtu.

Tänu Lintropi-poisile jäänud alles kõik see, mis Jannseni tänava Tallinna-poolsel küljel on: vanad majad, Jannseni majamuuseum sealhulgas.

Neid lugusid on tollest ajast veel. Näiteks Adamsoo ei imesta sugugi, et ajakirjanik Karl Eermel, kelle mälestustele Ebrok oma kirjutises toetub, kellaajad sassi läksid.

“Ärge oma kolleegi Karl Eerme peale pahandage, et tal on mälestustes ebatäpsusi,” kirjutas mulle Adamsoo. “Rinde ajakirjanikud tegid 22. septembri õhtul Põltsami viinalaos lahkumispeo. Juhtusin ise sealt viinaotsingul mööda minema ja kui lao uksele koputasin, käratati seest, et “siin võtab viina sõjakirjasaatja Lippmaa”. Vabalt võis selles seltskonnas olla tema kolleeg Eerme.”

Ehkki on üsna kindel, et pommitamise ajaks Pärnu sadamas enam laevu polnud, ei lahkunud viimane laev siiski 22. septembri õhtul. Eerme mäletab end sama päeva hommikul paadiga reidil ootava laevani sõitvat.

Üllatused algavad inimeste mälestustes 23. septembri keskpäevast, kui linn oli enam-vähem maha põlenud ja kustunud.

Jõgeva mäletab end 23. septembril hirmvaikseks jäänud linnas kuulnud “Internatsionaali” mängitavat. Ta vaadanud ehmunult murtud torniga Nikolai kiriku seinal kella, see näidanud kolm keskpäeval.

Kas tegu oli ametliku võimu ülevõtmise tseremooniaga, mida inimtühjas linnas peeti? Kuidas sai ta põlenud linnas Nikolai tornikella näha?

Tornikell olevat kirikuvaremel käinud veel mõnda aega, mäletab Jõgeva.

Adamsoo väidab, et veel 24. septembril võis linnas kohata Saksa mundris relvastatud eestlasi, kes sõja lõppenuks kuulutasid ja koju läksid. Uskumatu on Adamsoo tunnistus, et 23. septembri keskpäeval olla ta Pärnus kohanud oberführer Soodlat, kes pidanud meestele jumalagajätukõne, milles öelnud umbes nii: “Mehed, Eestit kaitsta ei saa. On kolm võimalust: surm siin, Siberis või Saksamaal. Mina lahkun Saksamaale.” Istunud seejärel autosse ja sõitnud Raeküla lennuväljale. Seejärel kaotanud mehed võitlustahte ja hakanud jooma.

Kaldun arvama, et Soodla pidas selle kõne varem, sest jooma hakkasid mehed amme enne 23. septembri pärastlõunat, mil venelased linnas võimu üle võtsid.