Armastan elu pimedas maailmaski

Viie aasta eest kaotas Juta Adams nägemise ja pidi loobuma paljust, mis oli moodustanud tema senise elu: kasvatajaametist Audru lasteaias, pühapäevakoolitundidest ja rahvatantsust.

Juta silmad ei olnud kunagi eriti tugevad olnud. Lapsest peale oli ta lühinägelik ja juba 1. klassis kirjutas arst talle prillid. Siis tuli kaeoperatsioon.

“Lõikus õnnestus, kõik oli hästi. Aga kord tööhoos unustasin, et ei tohi raskusi tõsta ja...” Juta silmadest kadus peaaegu kogu valgus.

Mis värvi on taevas?

Alati innukas, optimistlik naine sulges end koduseinte vahele, pimedusse, üksildusse. Kuidas edasi elada? Kellele või millele toetuda? Kust saada hingejõudu? Vahel näis, et on vaid üks võimalus: elust lahkuda.

“See samm jäi tegemata, mõtlesin, mis saab minu lastest. Pidin otsima ja leidma väljapääsu, kuidas edasi elada. Ma ei suutnud murekoormat üksinda kanda, vajasin inimest, kes mind ära kuulaks,” räägib ta.

Juta otsis üles Pärnumaa puuetega inimeste koja esimehe Rein Nairise, kel jätkus aega ja oskust aidata. Juta sõitis puuetega inimeste Karaski kohanemiskeskusesse, kus käis pimedate rehabilitatsioonikursus.

“Seal puutusin esimest korda kokku inimestega, kes elavad aastaid, isegi aastakümneid pimedate maailmas. Nägin, et paljud neist olid rõõmsad, igaüks oli omal moel üle saanud lootusetust olukorrast. Kohtusin inimestega, kes pole iial näinud päikesetõusu, kes ei tea, mis värvi on taevas ja rohi. Tundsin, et armastan jälle elu, kuid elu selles “teises maailmas”.”

Elus ei ole lootusetuid olukordi, on vaid inimesed, kes mingis olukorras on kaotanud lootuse. Usk endasse, usk elusse, usk jumalasse - see annab elujulgust. Ja ühel päeval oli Juta jälle rivis.

Kui päev avab oma silmad ja kallab maale valgust, tunneb Juta end kindlamalt ja kiirustab bussi peale, et Audrust Pärnusse, pimedate ühingusse ametisse kiirustada. Tema põhitöö on heliraamatukogu hoida ja linti loetud kirjandust laenutada, kuid ta korraldab ka üritusi, laulab ansamblis, kirjutab projekte, külastab ühingu eakaid liikmeid, kes aastaid pole kodust jalga välja saanud.

Vaegnägijate kaaslane ja infoallikas on raadio, kuid ka kassetid, mida ühingus on päris suur valik. Tallinnas pimedate raamatukogus loetakse lindile Terviselehte, Videvikku ja teisigi väljaandeid. Heliraamatukogus leidub ilu- ja ajakirjandust, lasteraamatuid, psühholoogilisi teoseid.

Aga võrreldes selle info hulgaga, mis liigub nägijas maailmas, on kasina silmavalgusega inimesed hoopis ebavõrdsemas olukorras. See muudab niigi ahta maailma veel ahtamaks. On raamatuid punktkirjas, kuid neist pole suurt kasu, sest seda tunneb vaid kaks pärnakat.

Koer kamandab peremeest

Juta astub veidi ebakindlal sammul pimedate ühingu maja trepist alla ja satub Riia maantee algusesse, kus auto ajab autot taga ja inimesed on alustanud jõulueelset ringjooksu kaubamajade vahel. Mõnigi sörkijatest komistab Jutale peaaegu otsa ja on pahane, et kellegi liikumiskiirus võib tema omast nii erinev olla.

Juta jalad otsivad ja leiavad küllalt kindlalt teed jääliustike ja konaruste vahel. Naise sihiks on bussijaam, kuhu pidi maalt saabuma pime ühingukaaslane.

Järjekordne buss jõuab peatusse. Juta kiirustab tulijale vastu. Mingi vaist ütleb, et tegu on õige bussiga. Kuidas aga meest rahvamassist üles leida? Oodatav astubki bussist valge kepiga kobades välja ja jääb ootama. Paar minutit seisavad nad peaaegu kõrvuti, ilma et neil teineteise naabrusest aimugi oleks.

Kus silmavalgust napib, seal aitab loogika. “Tere, kuidas siis linnasõit läks?” pärib Juta kõrval kumavalt mehesiluetilt, lootes, et seekord ta ei eksi ja teda ei peeta ligitükkijaks.

“Vedas. Üks omakülamees korjas tee äärest peale ja siin ma nüüd olen,” vastab mees. Lõbusalt juteldes ja üsna kindlal sammul astuvad nad polikliiniku poole. Vastu- ja möödakõndijate vool surub neid aeg-ajalt kõnnitee serva.

Juta võtab välja valge kepi: nüüd ometi maailm märkab neid ja muutub viisakamaks. Valge kepp “nuusutab” hoolega ettetulevaid auke ja muhke ning kompab kiviseid teeservi.

Kõige enam aitaks pimedaid juhtkoer, kuid töövõimetuspensionist elav vaegnägija võib neljajalgsest saatjast vaid unistada. Koera koolitamine maksab keskmise töömehe aastapalga.

Üht sellist paari võib Pärnu tänavail siiski näha. Mati sai endale Arina pärast pikka väljaõpet ja koolitamist, kusjuures koolis käisid nii mees kui koer.

Nüüd juhtub, et Arina on tihti targem kui tema peremees. Kord läksid nad vaidlema panga ukse taga. Mati andis käsu uksest sisse minna, aga koer ei teinud kuulmagi. Lõpuks küsis mees nõu möödakäijalt.

“Koeral on ju õigus, see uks on ammu kinni pandud,” selgus Arina tõrkumise põhjus.

Juta mõtleb asjadele, mida hästi nägijad saaksid halvasti nägijate heaks teha. Busside sildid ja numbrid, hinnad ja muu teave ärides on tavaliselt vales suuruses, vales kohas, valedes värvides. See ei tule kiusust, lihtsalt maailm ei ole vaevunud end asetama halvasti nägija rolli.

Juta ei oska kokku lugeda neid kordi, kui ta on kukkunud üleöö otse keset kõnniteed ilmunud reklaamtahvlite otsa.

Unistuste kingad

Juta Adamsi ponnistused vaegnägijad kodust tagasi maailma tuua on osaliselt vilja kandnud. Pimedate ühingu 190 liikmest on poolsada neid, kes kodust välja tulevad ning käivad koos ekskursioonidel ja pidudelgi. Paljud vaegnägijad on töötud. Ümbruskond on sageli nad hüljanud. See sunnibki koduseinte vahele sulguma.

Just sel ajal, kui Juta kaotas nägemise, käis ta Eliisabeti kiriku diakooniakeskuses, kus koolitati kriisiabiks tugiisikuid. Juhtus, et kriisiabi tuli tal endale anda.

“Ma ei mõtle enam selle üle, miks see minuga juhtus. Olen tänulik jumalale, et sellisena võin aidata oma kaaslasi. Nägijana ma seda nii hästi ei oskaks,” selgitab ta.

Kaua tegeles Juta ühe tütarlapsega, kes oli pärast pimedaks jäämist end kuueks aastaks koduseinte vahele aheldanud.

“Mõtlesin, et mina julgesin välja minna, tema peab suutma sama. Esimene kord, kui talle helistasin, oli ta väga tõrjuv, hiljem kordus sama. Siis tuli võimalus: Karaskil oli nägemisvaegurite kokkutulek. Lubasin kogu aeg ta kõrval olla.”

Tütarlaps sõitiski Karaskile ja Juta oli tõesti kogu aeg tema kõrval, õpetades ja julgustades tütarlast uuesti maailma tundma. “Ma ei lahkunud kordagi. Juhtus aga, et mind kutsuti tantsima. Nägin, kuidas ta seinapidi kobas ja oma tuppa läks. Öösel avastasin järsku, et tema voodi on tühi. Mida ma ometi tegin! Lubasin ju kogu aeg tema kõrval olla.”

Juta sööstis ärkavasse hommikusse. Ta eksles võõral maastikul, südames hirm, mis võis juhtuda suhkruhaigust põdeva tütarlapsega.

Siis kuulis Juta hääli: seltskond noori jutles omavahel. Kui õnnelik ta oli, et leidis otsitava hääle.

Pime neiu sai tagasi usu endasse. Nüüd julgeb ta kepiga tänaval käia, tihti nähakse teda teatris.

Aga Jutal endalgi on üks unistus. Juba mõnda aega näeb ta enda ees kauneid, kindlaid ja tundlikke tänavakingi, millel silmad talla all, aga mis on naiselikud ja elegantsed.

Juta seabki õhtul enne kojusõitu sammud kingapoodi. Kui hästi lõhnab nahk! Naine astub mööda riiulitest, mis on täis unistuste kingi. Juta sirutab käe, tema sõrmed jooksevad hellalt mööda siidpehmet nahka.

“Mis need kingad maksavad?” pärib ta kujult, kelle arvab olevat müüja.

Kuju ei vasta. Juta taipab, et hakkas seegi kord suhtlema inimtopisega. Nüüd ilmub elus ja ehtne müüja Juta kõrvale.

“Kas te ei näe, neil on ju hind talla all!” Juta ei tahagi enam endale kingi. Ta astub tuledes säravast poest välja. Pimedusse.

Piret Udikas