Põrgu eeskojas väänati kuradile kabjaraud

Sepp istus ääsitule paistel ja mõtles elu üle. Tumedad varjud peegeldusid sepikoja seintelt, hüppasid alasile, veiklesid vastu koja aknaruudult, vasaratelt töölaual, söetangidelt ja raudlattide krobelistelt pindadelt, sööstsid söetolmusele põrandale ning surid rauakarastamispange veesilmas, kuhu ääsilt langes erkpunane kuma.

“Eks see elugi ole nagu siin see varjudemäng, üks sagimine, õgimine ja selle ümber sebimine,” ohkas sepp valguse ja varjude küütlemist vaadates. “Pole ta pikk ega lühike, lihtsalt üks sugulisel teel leviv haigus, mida ainult surm ravib.”

Sepp lõi käega, tõusis pingilt ja läks Vanatühjale uksele vastu…

Pulli küla sepp Vassili Safonov oli ainuke, kes vastas Pärnu Börsis avaldatud Vanapagana kuulutusele uue kabjaraua asjus.

Ütles lihtsalt: “Teen ära, kui vaja. Tahad, põrguvürst, praetaldrikusuurust rauda, teen sellisegi.”

Kindel, mis kindel, sel mehel on huumorisoont.

Kokkulepitud päeval ei ilmunud Pulli küla Uue-Närepa taluõuele, kus Vassili peremeheks on, muidugi mitte Vanapagan, vaid sepaverd ajakirjanik Tõnu.

Kurat ei kõnni ju ringi päise päeva ajal, vaid kaob koos kukelauluga. Ammugi ei sõidutata Vanatühja taluhoovi moodsa sõiduautoga. Halvimal juhul võivad sel moel välja ilmuda hoopis metsavargad.

Seekord oli tegemist parema juhuga, sest ajakirjanik Tõnu tellis sepp Vassililt taldrikusuuruse kabjaraua. Aga mitte kuradile tantsukingaks, vaid lustiks toaseinale.

Ise lubas juures passida, kui rauda taotakse, ning väänata-käänata sealt, kust sepp käsib, muidu olla töö juures vait ja kasin.

Ühesõnaga, “ajakirjanikuhärra” tõotas käed külge lüüa ja sepa juures õpipoisiks hakata.

Sepa silmi ilmus kelmikas säde ja suunurk vuntside varjus hakkas tagasihoitud naerust võbelema.

Tõnu hinge ilmus esimene kahtlusevari.

Kõige tähtsam riie sepikojas on põll ning tähtsaim tööriist vasar, õpetas Vassili. “Ja miski pole siin tähtsusetum kui õpipoiss, seda pea meeles. Kui sepp püksituult laseb, püüab poiss selle kamaluga kinni ja topib alasiauku, et väärt kraam kaduma ei läheks.”

Õpipoiss noogutas.

“Sepikojas peab õpipoiss seisma hea selle eest, et ääsituli oleks valus, sepa kurk ei kuivaks ning naised kotta ei pääseks,” ütles Vassili.

“Miks naised siia tulla ei või?”

“Sest mees, kes rauda voolib, peab mõtlema ühe, mitte kahe peaga,” vastas sepp tõsiselt. Õpipoiss itsitas.

“Sepatöö saladus on raua õiges kuumaksajamises, õige hetke tabad ära värvist,” õpetas Vassili edasi. “Kui tahad rauda karastada, pead selle õlgkollaseks kuumutama, taguda annab purpurpunastki.”

Õpipoiss mõistis, et värvipime sepp on niisama haruldane nagu sigaret varvaste vahel.

“Raua karastamist tuleb sepapajas harva ette, näiteks lõikeriistu tehes, kus raud peab vahel rauastki tugevam saama,” selgitas sepp.

“Enamasti on sepis karastamata. Sepp annab rauale vormi, mis eseme vastupidavaks ja koormust taluvaks muudab. Just niisuguse kuju, nagu parajasti on vaja ja silmale ilus vaadata. Samamoodi valib ta raua paksuse ning sätib selle raskuskeset, kui sepis peab omil jalul seisma. Või nuputab rauale kuju, mis asja kaalult kergeks teeb, kui seda peaks käes hoitama.

Kui tahad, et kuumus mööda tööriista vart perenaise pihuni ei jõuaks, näiteks kui tegu on praevardaga, siis keerad varrele keermed sisse, just niipalju, et oleks kena ning kuumus keermete taha kinni jääks. Raud on kavalusi täis, aga lubab endast seevastu kõike voolida.”

“Kas või praetaldrikusuuruse kabjaraua,” kinnitas õpipoiss sepa sõnu.

Sepp kohendas ääsituld ja ütles, et sestpeale on tule eest hoolitsemine õpipoisi asi. “Sileesia kaevandustest pärit süsiga oleks sul hõlbus, sest see põleb nagu esimene armastus - eredalt ja kuumalt,” seletas sepp.

“Aga praegu on siin vana nõukogudeaegne tont-teab-kust pärit kivisüsi, mis ei põle üldse, kui sa tukkuma jääd ja shlakil ääsi ummistada lased.”

Ääs hakkas lõõmama ja sepp astus suure kasti juurde, kus erineva paksusega raudlatid piigimetsana sepikoja lae poole kerkisid. Valis neist ühe, kaalus peos ja mõõtis lati otsast paraja pikkuse välja. Tõmbas siis kriidiga latile ristitriibu ja torkas otsa tulle.

“Nüüd lööme rauale naelapeade jaoks soone sisse,” ütles sepp.

Õpipoisi kõrvu jäi sõna “lööme”.

Raud kuum, võttis õpipoiss tangidega raudlati otsast, tõstis selle alasile ning sepp hakkas rauasse meisli ja vasaraga vagu raiuma.

Esimene löök põrutas alasilt piki latti vastu õpipoisi peopesi ja sealt nagu elekter küünarnukkideni välja.

See oli esimene õppetund: hoia latt alasiga tasa, mitte nurga all. Isegi mitte väga-väga-väga väikese nurga all, ja kui hõõgvel raudlatt löökide all kõverdub, passi peale, et alasil oleks täpselt see koht, kuhu vasar lajatab. Muidu saad igal juhul vastu näppe ning kõõrdpilgu sepp Vassililt, kes, niipea kui raua kohale kummardas, midagi pomisema hakkas.

Salasõnu?

Läks vaja õige mitu kuuma, et paksule latile sentimeetrisügavust ühtlast vagu sisse ajada. Ja õpipoisil tuli mitu korda ääsituld kohendada, shlakki tulest õngitseda ja kühvlikesega uut sütt tulle lisada, sest pärast vaoajamist algas naelaaukude tegemine.

Neid sai kokku üheksa, et oleks õnnenumber, ehkki kabjarauas on neid tavaliselt kümme.

Ajal, mil õpipoiss tuld kohendas, valis Vassili kabjanaelte jaoks parajalt jämeda raudtraadi ja vormis naelu. Kaheksa tükki.

“Üheksanda jätan sulle,” ütles sepp õpipoisile. “Kondiprooviks.”

Tõnu hinge ilmus teine kahtlusevari.

Setumaa pealinnas Obinitsas oli läinud sajandi kolmekümnendatel aastatel külasepaks võrokene Gerhard, kellele ta naine Emilie seal esimese poja, Johannese sünnitas.

Gerhard oli pikk turd mees, muidu rahuliku loomuga, aga peksnud kolm setut vaeseomaks, kui need kaarikuga ta aiamaale sõitsid ja hobu kiusuks hernekeppide külge sidusid.

Kui kohalik pullikohitseja sepapaja ees pükste värvli vahelt revolvri tõmmanud ja maailmarevolutsiooni kuulutanud, olnud sepp Gerhard see, kes talt tuki ära võttis ja sellega obinitsalaste lugupidamise pälvis.

See mees oli ajakirjanikust sepaõpilase Tõnu vanaisa ja koltunud foto hämaras sepikojas alasil istuvast poisikesest on esimene ülesvõte tema isast Jukust.

Lapsepõlves kuulis Tõnu jutte hoburaua ühe kuumaga kõveraks painutamisest ning sellest, et päevaga ei vali kardinalid paavsti ega saa lonkurist peotantsijat.

Kabjanaela tegemine pole naljaasi. Tuleb traadi ots parajas ulatuses parajalt punaseks ajada ja see naelaks taguda, siis see traadi otsast lahti lüüa ja naelale pea taguda. Valmis nael peab prooviaugust läbi mahtuma.

Tõnu esimene nael oli liiga pikk, teine sai liiga jäme, kolmas väändus kotinõelaks ja neljas oli enam-vähem.

Oli ka viimane aeg, sest naela toormeks valitud traat hakkas otsa saama.

Naelad valmis, väänas sepp hõõgvel kabjaraua kõveraks ja ulatas Tõnule. Raud oli nii kuum, et kindad hakkasid suitsema.

Siis pesid sepp ja õpipoiss käed-näod, istusid talukööki laua taha, kuhu Vassili tõi omatehtud sealihasülti. Sepp loobus söögialusest pitsist, sest pidi veel autoga samal õhtul naisele bussi vastu sõitma.

Rääkis hoopis mõne sõna pojast, kes kolmekümneseltki veel rahu ei saa ja mööda maailma rändab, oma isast, kes jäi maha Kasahstani, kus Vassili sündis ja kust ema kahekuuse poja oma sünnimaale Eestisse tõi, ning vanaisast, kes oli pesueht Doni kasakas.

Vassili Safonov, keda pere Vassaks kutsub ja kes oma perenime eestipäraselt Savoonov ütleb, on suure aja elust Pärnu masinatehases töötanud ning sealt raskel ajal koondamise läbi priiks saanud.

See aeg tegi hinge täis küll, kuid ettenägeliku mehena oli tal kodutallu sepapada juba püsti pandud.

Õigupoolest on ta rahul. Peab pensionipõlve ja taob ning väänab rauda, kui kellelgi vaja. Ja lihtsalt oma lõbuks. Kas või taldrikusuuruse kabjaraua.

Rahul peaks olema teisedki, sest - olgu läbi koondamiste või mõnel teisel viisil - Vassili tõestab, et sepasugu ei sure Eestis välja nagu palgiparvetamine, vaid kogub jõudu.

Loodetavasti on varsti igas suuremas Eesti külas oma sepp, kes rikkama rahva kaminavõrede meisterdamise vahepeal raiekirve, pakukiilu või uksehinged valmis teeb. Nagu vanasti.

Laulujupp, mida Vassili tööd tehes ümiseb, jäigi ühe-päeva-sepaõpilasele saladuseks. Aga söögilauas temalt kuuldud kummaline lause kummitas Tõnu koduteel ja meenub aeg-ajalt takkajärelegi.

See lause lendas üldisest jutust välja nagu põlev rauakild alasilt.

“Elu on ainus haigus, millesse tasub nakatuda,” ütles Vassili.

Või ei öelnud seda tema?

Võib-olla ütlesid seda Tõnule vasarahoopidest laiali paiskuvad sädemed, kui Vassili hõõguvale rauale pihta andis ja õpipoiss lihaseid pingutas, et valmivat sepist alasil paigal hoida.