“Kellakuuljad” on kui missivõistlusele eksinud

Lehte Hainsalu poleks õigupoolest tohtinud oma superromaani “Kellakuuljad” romaanivõistlusele saata. Kolmanda koha saamisest teatav jutt kaanel on seda tähelepanuväärset suurteost alandav ja ajalik.

Täpselt nagu küps, elegantne ja arukas daam, kes muu hulgas on sünnilt kuninganna, oleks missivõistlusele sattunud ja kannaks nüüd publikulemmiku või pressimissi riba üle rinna. Võrreldud on võrreldamatuid, sest Hainsalu on oma elutöö vales kohas välja käinud.

See elutöö näitab, et Tartu teadusasutustest ei kasva üksnes inimkaudne teadus, vaid üldinimlik ja kultuurilooline, poliitiline, ühiskondlik ja religioosne ahelteos.

Kirjandusmuuseumis ja ülikooli raamatukogus istumine, käsikirjade, retsensioonide ja kirjavahetuse lugemine annab andekates kätes tulemuseks voolava ja põneva aja- ning kirjandusloolise teose, mida ei saa diagonaalis ega üle rea lugeda ega pooleli jätta.

Osavalt põimitud ja kütkestav on.

“Kellakuuljad” peaks joonelt gümnasistidele kohustuslikuks kirjanduseks määrama. Ent seda tuleb küll arvestada, et teos eeldab üsna korralikke eelteadmisi.

Lugejal peab olema mõõdukas eelharidus nii ajaloo kui kirjanduse asjus, muidu jäävad arusaamisse augud sisse.

Lehte Hainsalu ei paku seeriat subjektiivseid biograafiaid nagu Mart Kivastik oma portreedekogus “Presidendi lapsed”.

Ta on välja mõelnud realistlikud, ent mitmekihiliselt kujundlikud olukorrad, kus ühiskondlik hetk oma ülevuse või õudusega kõige ilmekamalt kirjanike isiklikke elusid läbib.

Olgu tegevuse teljeks võetud sünnipäev, emadus-isadus, kohvikuvaidlus, matused või kinniminek.

Samal ajal kujundatakse just niimoodi pisiasihaaval ajalugu, kellakuuljad muudavadki oma igapäevase heitlemisega ajalugu.

Kõnealusel juhul on kellakuuljad kirjanikud, sest raamatu autor on ühena neist kõige pädevam kõnelema just nende osast maailma parandajatena.

Eks samavõrd või kirjutada ahelteose, kus üks ajastu sujub persoonhaaval teiseks, samuti teadlastest, põllumeestest või kunstnikest-muusikutest kui ajalugu kujundavaist kellakuuljaist.

Lehte Hainsalu kui kolme lapse ema, haritlase, loovisiksuse ja tuliseimate vabanemisaastate poliitiku elu sisaldab sedavõrd suuri tegusid, et ta võiks oma megateoses vabalt ja väärikalt iseennast afisheerida. Ta ei tee seda mitte.

Endale kui oma rahva ja maa teenijale on autor võtnud paar lehekülge: kirjeldab end kohvikeetjana kirjanike liidu Tartu osakonnas, kuhu vaimsel tasandil riiki pöörama koguneti; Raekoja platsil omakirjutatud palve eesütlejana ülikooli suurjuubeli puhul ning tagasihoidliku ühena Eesti Vabariigi väljakuulutajatest.

Vaevu-vaevu astub Hainsalu oma isikuga üle Jott Teeks olemise piiri: läbi 200 aasta eesti vaimuelu kirjanduslikus sfääris viivlev Jott Tee on see igihaljas ja-teised, kes on alati juures, olemas ja osalised, ent kelle nime ajalugu ei mäleta, ehkki nad olid igati õiged ja teenekad tegijad. Saatus selline.

Lehte Hainsalu teenekas tegu selle hüperüllitise koostamisel on lõunaeesti keele kasutamine.

Nii saab see põhjaeesti kirjakeele poolt kõnekeelde ja minevikku surutud keel oma dialektidega meenutatud-jäädvustatud ja kinnitatud, et Lõuna-Eestis räägitakse kaugelt enam keeli kui võru või setu oma.

Keset kultuskirjanduse umbluud, mille puhul iga enesest ja/või narkotsist joobunud lällamine on bestseller, on Hainsalu elutöö jõuline meeldetuletus, milline on tegelik kirjandus.

Seal nimelt ei imetleta ennast ega põlastata endast erinevaid, ei pritsita vaheldumisi ülbet eruditsiooni ega spermat, ei demonstreerita oma hõrku, ent paraku kistud absurditaju, ega koormata lugejat kirjutaja isiku rämedate pihtimustega.

Liigutav on kujutleda seda suurte juustega väikest naist, kes on sünnitanud ja koolitanud kolm last, ilusate tööinimese kätega vastu rinda surumas oma Suurt Raamatut.

Ja rinnas selle raamatu all tuksub truu, aus, puhas ja isetu süda, mis kajab ühte Kõigevägevamaga ega olegi pelgalt üks Kellakuuljaist, vaid väekas kumin kellas eneses.

Kati Murutar