Mati jäi Pärnusse tädi juurde elama. Tegi läbi ehitus- ja õhtukeskkooli, sisseastumiseksamid polütehnilisse instituutigi ei tekitanud nutikale noormehele raskusi.
Lepiku talus on peaaegu sajand põldu haritud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Poole aasta pärast tabasin, et linlase elu ja inseneriamet pole minu jaoks, meenutab Lepiku talu peremees Mati Mäesalu neli aastakümmet tagasi mõeldud mõtteid ja tehtud tegusid.
Ta tahtis Lepikule, isaisade koju soo ja metsade keskele Soometsa. Tegin sõjaväe läbi ja tulin, siin ma nüüd olen, tõdeb Mäesalu.
Sajand täitub
Häädemeeste taga Soometsas vanaisa renditalu ostnud Aita ja August Mäesalu said oma nelja lapsega priiküüdi Siberisse.
Hrushtshovi sula ajal, 1957. aastal lubati perel küll kodumaale naasta, kuid mitte kodukanti. Tädi juures Pärnus toapugerikus nad virelesid, kuni perepea ütles, et aitab, tema läheb koju.
Lepiku tare püsis hädapärast püsti, et seal aga inimesed sees elasid, otsustas August Mäesalu uue elumaja ehitada. Kolmanda elamu Lepikule, sellesama, kus tema järeltulija Mati ühes abikaasa Maie ja poeg Kaleviga praegugi elab.
Maja kivist, ei Kalevile ole uut vaja, on Mati Mäesalu veendunud ja jätkab: Poiss on EPA suurkoolis agronoomiks õppinud ja ajab kodus talu asja, nagu peab. Naist tal veel ei ole, kuid jõuab see aegki kätte.
Külarahvas ütleb, et mis Lepiku peremehel viga: õpetatud sulane omast käest võtta. Paar aastat veel, siis jõuan pensioniaega ja võin talu rahus Kalevi nimele kirjutada, ei mul ole sulase ameti vastu midagi, muigab Lepiku peremees külarahva jutu peale.
Lepikul on neli põlvkonda Mäesalusid maad harinud ja vilja külvanud, pudulojuseid karjatanud ja piima meiereisse vedanud pea sajandi.
Ei ma lähe siit kuhugi, maamees ma olen, kel talutöö meeltmööda, ütleb Kalev Mäesalu.
Perepoeg sulase eest
Oled sulane või peremees, ega töö sellest muutu. Talus ei saa nii, et teed siit sinnamaani ja seda, mida kästakse. Nõnda arvab noormees.
Tööpäevaringi avab Lepiku vanaperemees, kes varavalges läheb lauta loomi söötma. Kui kella kaheksast lüpsiaeg käes, on perenaine platsis ja sulaselgi viimane aeg töövammus selga tõmmata.
Kell ripub tares seinal, kuid tunde see ei löö. Piimaauto käib ülepäeviti ja vahel nagu jumal juhatab, sestap pole vaja kella vahtida.
Enam pole nii nagu kolhoosi ajal, et lüpsinaised pidid kolmandal hommikutunnil lauta kiirustama, räägib perenaine Maie Mäesalu.
Rootsi piimajahuti on nii suur, et võtab kahe päeva piima lahedalt vastu. Kahe tunniga, nagu eurovärk nõuab, on lüpsisoe piim jahtunud kuue kraadini isegi südasuvises kuumas.
Varumahuti seisab piimaköögis igaks juhuks alati korras. Piimaauto on kell kaks ööselgi kohale jõudnud, varunõu kulub marjaks õhtusel lüpsil, selgitab perenaine.
Hilja küll, kuid ikkagi parem kui auto tulemata jäämine. See hirm pole Lepikult kadunud, sest Häädemeeste põllumajandusühistu kisub pankrotti ja siis võib talupiimatootjaid kohapeal ühe käe sõrmedel üles lugeda.
Me oleme siin kõige suuremad tootjad, kuid mis sest suurusest, kui piima pole enam kuhugi panna, ahhetab perenaine.
Lepiku laudas on 40 pudulojust, neist 17 lüpsilehma. Piima ostab Tallinna piimatööstus, mis võlgu pole jäänud.
Va sulid!
Pärnu piimakombinaadi pankrotist jäi Mäesaludel saamata 12 500 krooni, Dubloon neelas 67 000 krooni. Vaat selle raha eest oleks midagi osta saanud, ütleb perenaine, nagu räägiks sadadest ja mitte tuhandeist kroonidest.
Uut tehnikat aga läheb Lepikul hädasti vaja, sest putita vana kui tahes hoolega, ükskord kulub see olematuks. Kolhoosi vana, mis sest rääkida, lööb peremees käega.
Lautki tahab kõpitsemist ja noorkari paremat ulualust. Ma pole vist kordagi mõelnud, et lööks käega, sõnab Lepiku peremees mõtlikult. Ta ei taha, et talu, mille nimel elasid ja rabasid tööd vaarisad, otsa saab. Ta pole kaotanud lootust, et kord saavad poliitikud Toompeal aru, et Eesti Nokia on talu, korras maakoht.
Ma ei taha toetust, makske mulle piima eest hinda, mis see väärt on, nõuab Mati Mäesalu. Lepikul on asju ikka nii aetud, et toetust tuleb lüpsilehmale, teraviljale ja maa lupjamisele. Peremees ei kurda, kuid muu töö tegijate silmis on see summa ikkagi abiraha. Justkui kingitus.
Lepiku peremees vakatab. Mitte et poleks millest rääkida, vaid tal ei ole kombeks võõrale kurta. Sest eks öelnud äsja ametist lahkunud peaminister Mart Laar oma esimesel võimuperioodil kuldse tõe, et uppuja päästmine on ennekõike uppuja enda asi.
Ei muud midagi ole meile vaja, kui et turg saagu paika, kordab Lepiku peremees.