Helgi Sallosse armu või ära

“Siin me oleme” on ilmselt üks populaarsemaid Eesti telefilme üleüldse, seetõttu olid lavastaja Neeme Kuninga ja Endla näitetrupi ette kerkinud ülesanded väga rasked.

Juhan Smuuli “Muhu monoloogide” ja Sulev Nõmmiku ning Enn Vetemaa muusikali “Suvitajad” põhjal tehtud ülipopulaarne “Siin me oleme” on iga eestlase jaoks muutunud legendaarseks looks, mis on tõeliselt rahva hulka läinud ja millest pärinevaid repliike tsiteerivad nii kooliõpilased kui juhtivtöötajad.

Telefilm ja legendaarsed Lia Laats, Ervin Abel, Karl Kalkun ja teised püsivad ehedalt meeles ning paratamatult tekib võrdlusmoment.

Värvikad ja ilmekad repliigid

Siinkohal jääb üle vaid imetleda Endlas etendunud “Suvitajate” teksti autoreid ja lavastajat, kes on suutnud menuka vana loo uues kuues välja tuua.

Koguni nõnda, et kolmanda vaatuse lõpuks kaob võrdlusmoment vanaga ja tekib tunne, otsekui oleks tegu sootuks uue looga kaasaegsest elust. Niisuguse positiivse tulemi saavutamine on isegi üllatav.

Tegevuse ülekandmine kaasaega mõjub toniseerivalt. Võiks öelda, et tegu on elukildudega meie ümbert. Ilmekad repliigid, mis meenutavad telefilmi “Siin me oleme”, on äratuntavalt säilitatud ning neile lisatud kaasaega iseloomustavad fraasid, mis eelkõige Helgi Sallo mängitud Läptopi “targa ja arenenud” kõne kaudu saali jõuavad.

Mõne koha peal võib naerda nii, et vats vappub. Näiteks siis, kui meenub, kuidas Kohviveski rõhutas filmis muljetavaldavalt, et just tema on see õige Pätsu-aegne naine, Torontos elava Läptopi puhul aga selgub, et tegu on nõukogudeaegse keskturu pirukamüüjaga. Lihtne ja geniaalne leid!

Ja selliseid leide on tükis piisavalt. Ervin Abeli John on aga asendunud kaasaegse sootu Johniga Torontost, keda mängib Jüri Vlassov.

Etenduse nael on särav, sarmikas ja võluv Sallo. Kuigi tema Läptop on groteskne ja tulvil inimlikke nõrkusi, mõjub ta Sallo esituses orgaaniliselt ja tervistavalt, muutudes saalis istuja jaoks sümpaatseks.

Läptopi inimlikud jaburused, mis tegelikult paljusid meie hulgast iseloomustavad, ja tema olekust õhkuv meelus on kui optimismipomm, mis etenduse ajal laval lõhkeb.

Seetõttu soovitaks etendust vaatama minna kõigil, kes depressiooni või kevadväsimust põevad. Sallot jääb üle vaid imetleda.

Läptop on järjekordne tipp näitlejanna eriilmeliste rollide galeriis ja Lia Laatsi Kohviveskist täiesti erinev, mistõttu siin ei saa võrdlusmomendist rääkidagi.

Ansambel ja artistid on balansis

Läptop vahutab kuningannana oma suveresidentsis. Ent ükski valitseja ei saa läbi õukonnata. Nii aitavad tal särada inimeste kategooriasse kuuluvad John ja Punapea Piret Rauk ning aborigeenid Ärni (Feliks Kark), Janne (Lii Tedre), Aadu (Arvi Hallik), Liina (Liisa Aibel) ja lapsed.

Muhulased on maalähedased ja värvikad. Siingi suudab Kuningas tekstiga üllatada.

Etendust läbib mitu liini. Lisaks koomilisele väliseestluse hosiannale peab ära märkima Liina ja hiidlase Timmu (Meelis Sarv) sümpaatselt ja usutavalt mõjuva lüürilise liini. Ega noorte inimeste armastuses midagi eriliselt muutuda saa, olgu nad nii kaasaegsed kui tahes. Seetõttu on Aibel ja Sarv lihtsad, loomulikud ja armsad.

Allveearheoloog Mart (Ahti Puudersell) on paraku üks levinumaid kaasaegse eestlase tüüpe. Ta mõjub küll koomiliselt, ent kui asjasse süüvida, hakkab pisut kurb ja isegi kõhe.

Ehkki tekstil on lavastuses kaalukas roll, ei saa üle ega mööda muusikast.

Kapellmeister Tõnu Reinu juhitav üheksaliikmeline ansambel kannab edukalt välja etenduse muusikalise poole, jälgides soliste ja olles balansis näitlejate lauluga.

Etenduse muusikaliseks kulminatsiooniks on Läptopi laul, mis Helgi Sallo esituses omandab taas uued nüansid. Kahju, et Sallo rohkem ei laula!

Meeldivaks üllatuseks on Piret Rauk, kelle laulmismaneer mõjub loomulikuna ja kelle puhul võib rääkida olemasolevast muusikalisest fraasist.

Ka Liisa Aibel ja Meelis Sarv esitavad oma laulud kenasti, vokaalsetele võimalustele vastavalt.

Kui näiteks Moskvas on tavapärane, et publik aplodeerib õnnestunud kostüümide puhul, siis Eestis on see tavapäratu. “Suvitajates” on mõni kostüüm aga sedavõrd mõjus, et saalist kostab aplaus. Kunstnik Marge Martinil on õnnestunud kümnesse tabada.

Kunst kuulub rahvale on küll nõukogudeaegne loosung, ent ometi otsustab lavastuse üle just rahvas.

Endla “Suvitajad” püsib välja müüduna ja etenduste ajal kõlavad saalist braavo-hüüded, eriti siis, kui laval on Sallo. Artistidele plaksutatakse pea iga muusikalise numbri järel ja pärast etendust kaiguvad saalis ovatsioonid. Just see näitab õnnestumist.

Neeme Kuningas on välja toonud igati vaimuka ja aktsepteeritava “Suvitajate” variandi ja Helgi Sallosse armu või ära.

Toomas Kuter