Rääma kirjutas tuntuks August Jakobson

Sellele, kes sõjaeelse eesti kirjandusega sinasõber pole, võib Räämagi olla tundmatu paik, pärnakad välja arvatud.

Pärnakas teab, ükskõik, kas ta on August Jakobsoni aguliromaani ”Vaeste Patuste alev“ lugenud, et Rääma on Pärnu linnaosa.

Võib juhtuda, et pärnakaski ei tea sellest linnaosast palju rohkem kui seda, et Rääma on Pärnu jõe paremal kaldal asuv Ülejõe idapoolne eeslinn kuskil Tallinna maantee ja Niidu metsa vahel.

Paljud pärnakadki ei oska siduda nelja eesti kirjandusse olulise panuse andnud meest just selle linnaosaga.

Agulist linnaosaks

Vanemast ajast on teada Rääma, saksapäraselt Ravassari mõis. Rääma puhul pole teada, millest on kohanimi tekkinud.

19. sajandini kuulus Rääma mõis Audru kihelkonda ja viimaseil aastakümneil, enne kui Pärnu linn selle 1876. aastal ostis, Audru mõisamaade hulka. Pärnu linna võeti mõisamaad alles 1920. aastal.

Mõisa härrastemajja asutas linn lastekodu (1920-1988), kusjuures Eesti vanim lastekodu oli asutatud 1838. aastal. Mõisa hõivamisega nihutati linna ja linnaosa põhjapiir vastu Rääma raba. Rääma linnaosa lõunapiir on Pärnu jõega selgelt määratletav, ent ida poole on pärast sõda tekkinud Niidu metsa alale Niidu linnaosa, kus piir pole päris selge.

Vastu Ülejõe linnaosa peetakse Rääma piiriks linavabrikut, Lina ja Kirsi tänavat. Nii jääb Pärnu jõkke voolav Rääma oja Ülejõe linnaossa.

Rääma kujunes juba enne sõda Pärnu tähtsaimaks tööstusrajooniks.

Linavabrik ehitati Räämale 1923. aastal ja jäi kauaks Pärnu suurima tööliste arvuga (800) ettevõtteks. Jõe ääres töötas peamiselt paadimootoreid valmistanud Seileri masinatehas. Ülejõe poole jäi linna tapamaja.

Nõukogude anneksiooniajal hakati Räämale plaanipäraselt kujundama tööstusrajooni. Õnneks on Pärnul praegu enam eeldusi paljukski muuks kui kõikvõimsa tööstuse arendamiseks.

Linavabrikust itta, Rääma mõisa põldudele, hakkasid vabrikutöölised ehitama elamuid. Nii kujuneski töölisagul, mille kirjutas kuulsaks varjunimega Vaeste Patuste alev selle linnaosa töölisperes sündinud ja kasvanud August Jakobson.

Viljakas August Jakobson

Mahuka kaheosalise romaani kirjutamise ajal õppis August Jakobson alles Pärnu ühisgümnaasiumis (lõpetas 1926). Oma esikteose esitas Jakobson kirjastuse Loodus romaanivõistlusele, kus sai 1927. aastal esikoha.

Kahtlemata on August Jakobsonil eesti kirjanduses märkimisväärne koht.

Jakobson oli silmapaistvalt produktiivne: 1940. aastani ilmus temalt 17 köidet romaane ja seitse lühiproosakogu. Ta tõi päevakorda teravad sotsiaalprobleemid, pööras pilgu sõjajärgsest madalseisust ülesaava Eesti majanduses pealispinna all küdevaile vastuoludele, eluhüvedest ilmajäetute rahulolematusele ja umbvihale valitseva olukorra vastu.

Teise maailmasõja ajal evakueerus kirjanik Venemaale, kus jätkas loometegevust, viljeldes peamiselt lühiproosat. Pärast Eestisse naasmist keskendus Jakobson näitekirjandusele, tema tuntuim teos sellest perioodist on ”Elu tsitadellis“. Selle lavastasid Viljandi Jakobsoni-nimelise keskkooli õpilasedki ja tulemuse kiitis esietendusel käinud kirjanik heaks.

August Jakobsonist sai anneksiooniaegse eesti kirjanduse esijõude, kuid kahjuks lasi ta ennast tõmmata koostöösse võõrvõimuga. Vaevalt mõjus see soodsalt loometegevusele.

Jakobsonist sai ENSV Ülemnõukogu presiidiumi esimees, nagu seda oli olnud teinegi Pärnu gümnaasiumi lõpetanud (1910) koolivend Johannes Vares-Barbarus. Jakobsongi õppis Tartu ülikoolis arstiteadust, ehkki oli alustanud hoopis majandusteaduskonnas, ning jättis mõlemad stuudiumid pooleli.

Eesti kirjanike liidu liikmeks sai Jakobson juba 1928. aastal ja 1939. aastal valiti ta liidu esimeheks.

August Jakobson suri 1963. aastal Tallinnas ja maeti kohalikule Metsakalmistule.

Kaua kandis kool, kus kirjanik õppis, August Jakobsoni nimelise 1. keskkooli nime. Nüüd on see taas Pärnu ühisgümnaasium. Jakobsonile on püstitatud südalinna, teatrihoone taha mälestussammas.

Karl Mihkla ja eesti kirjanduse suurkujud

Rääma töölisperes sündis 1901. aastal teinegi kirjandusevallas tuntuks saanud ja Pärnu ühisgümnaasiumi lõpetanud (1923) mees - Karl Mihkla. Ta lõpetas Tartu ülikooli filosoofiateaduskonna ja kaitses samas 1944. aastal magistritöö eesti ja üldise kirjanduse alal. Saksaaegne magistrikraad ei lugenud nõukogude ajal midagi ja see tuli kandidaaditööga kinnitada (1948). Mihklast sai keele- ja kirjandusteadlane.

Mihkla koolitee kulges katkendlikult. Gümnaasiumis õppimine tuli vahepeal katkestada ja olla Kilingi-Nõmmes postiametnik. Ülikooli ajal töötas Mihkla keskkooliõpetajana Tartus, Rakveres ja Tallinnas.

Pärast ülikooli lõpetamist õpetas mõne aasta TPIs ja vabariiklikus parteikoolis. Seejärel oli õpetajate täiendusinstituudi eesti keele ja kirjanduse kabineti juhataja.

ENSV teaduste akadeemia keele ja kirjanduse instituudi teadurina juhtis instituudi direktor Endel Sõgel Mihkla kirjandusteadusest eemale, eesti keele süntaksit uurima.

Nii enne kui pärast sõda kooliteed käinutele sai Karl Mihkla hästi tuntuks eesti keele ja kirjandusõpikutega. Juba 1930. aastal ilmus temalt ”Lühike eesti kirjanduse ülevaade“.

Pärast sõda õppisid koolilapsed eesti kirjandust Karl Mihkla ja Ülo Tedre VIII-IX klassile mõeldud eesti kirjanduse õpiku järgi.

Ehkki Mihkla on kirjutanud keeleõpikuid, jäi tema lemmikalaks eesti kirjanduse uurimine. Peale lühielulugude on tema sulest ilmunud ”A. H. Tammsaare elutee ja looming“, ”Lydia Koidula elu ja looming“ ning ”Eduard Vilde elu ja looming“.

Mihkla oli tegev Lydia Koidula ja Eduard Vilde muuseumi asutamisel. Ühtlasi korraldas ta algekspositsiooni nii nendes kui Carl Robert Jakobsoni talumuuseumis Kurgjal. Mihkla pidas Eduard Vilde memoriaalmuuseumi direktori ametit.

Karl Mihkla suri Tallinnas 1980. aastal ja maeti Metsakalmistule.

Kunsti- ja luuleguru

Rääma tolliametniku peres sündis 1911. aastal mitmekülgselt andekas kunstnik ja luuletaja Arno Vihalemm. Temagi lõpetas 1931. aastal vahepeal Pärnu poeglaste gümnaasiumiks nimetatud kooli. Vihalemm läks õppima Tartu kunstikooli Pallas ja töötas samal ajal maamõõtjana. Hiljem tegutses ta vabakutselise kunstnikuna.

1944. aasta sügisel emigreerus Vihalemm Rootsi, kus teenis leiba Ystadi keraamikatehase kunstnikuna. Mõne aasta pärast lahkus ta tehasest ning jätkas vabakutselise maalija ja graafikuna.

Vihalemma on iseloomustanud oma mälestusteraamatus ”Mis meelde on jäänud“ (2001) pagulaskirjanik Arvo Mägi.

Mägi kirjutab: ”…tugeva kerega mehemürakas, jättis pisut kohmaka mulje. Aga oma erialal - kunst ja luule - väga teadlik ja käis kõigutamatult oma rada. Nii korralikku töökoda-ateljeed kui Vihal pole kuskil nähtud. Põhiliselt õieti graafik, väga süvenenud eriti joone kasutamise problemaatikasse. Pidaski ennast ennekõike kunstnikuks, mitte luuletajaks.

Väga siiras nii kõnes kui sõpradele saadetud kirjades. Viimastest võiks saada lopsakas ja rahvalähedases stiilis kommentaarikogu maailma elule, poliitikast, luulest ja kunstist alates kuni naiste ja viina müsteeriumi tõlgendamiseni.

Vihaga koos olles ei saanud mingil juhul üleolekut näidata. Ta tõmbas hoopleja kohe pjedestaalilt alla ja tegi ta - küll üsna leebel viisil - narriks. Iseenda kohe selle järel.”

Vihalemmale kui kunstnikule oli suur eeskuju vanem kolleeg, samuti Pallases õppinud ja end Pariisis kunstiakadeemias ja Roomas täiendanud maalija ja graafik Karin Luts, keda ta pidas eriti põhjalikuks professionaaliks.

Muide, Lutsu isa oli Pärnu Eesti kooliseltsi progümnaasiumi direktor ja Karini õde Meta Luts Endla näitleja.

Luuletajana debüteeris Vihalemm Loomingus 1936. aastal allegooriliste luuletustega. Järgmisel aastal avaldas epigramme ja hiljem Rootsis värsiraamatuid. Üks luulekogumikke ilmus Vene ajal Eestiski.

Arno Vihalemm suri Rootsis Växjös 1990. aastal.

Rääma järjepidevus

Arno Vihalemma kahest pojast said teadurid. Rein Vihalemm on filosoof, Tartu ülikooli teadusfilosoofia korraline professor.

Peeter Vihalemm (Marju Lauristini abikaasa) on ajakirjandusteadur ja sotsiaalpsühholoog, Tartu ülikooli professor.

Need kolm meest on pärit sõjaeelselt Räämalt. Ometi ei jäänud käru kolme rattaga: varem nimetatute seltskonda võime lisada juba pärast sõda 1946. aastal Räämal sündinud kirjandusteadlase ja esseisti Rein Veidemanni. Temagi on lõpetanud ühisgümnaasiumi, toonase Pärnu 1. keskkooli.

Rohkem on Veidemann tuntud kui ajakirjanik. Tartu ülikooli lõpetas ta filoloogina ja toimetas ajalehte TRÜ. Pärast mõneaastast Loomingu asepeatoimetaja tööd sai Veidemannist 1986. aastal ilmuma hakanud Vikerkaare peatoimetaja.

Ainuüksi sellega, mida Rein Veidemann on teinud Vikerkaares ja selle venekeelses rööp-ajakirjas Raduga, on ta ära teeninud auväärse koha meie ühiskonnas.

Nendes ajakirjades avaldatud teravatel ühiskondlik-poliitilistel ja ajalooartiklitel oli tähtis osa ideoloogilises võitluses.

Rein Veidemann jätkas hiljemgi aktiivset ühiskondlikku tegevust, oli Rahvarinde asutajaid ja juhte, Riigikogu liige.

Kirjameeste kõrval on Rääma andnud teistegi elukutsete nimekaid esindajaid. Näiteks sündis ja elas siin Pärnu legendaarne muusik Leon Lindau. Kuid huvitav on see, et kümnete nimekate pärnakate seast on Rääma osutunud soodsaks kasvulavaks just kirjanduspõldu kündnuile.

Karl Mihkla sünnist sai mullu 30. septembril 100 aastat, Arno Vihalemma surmast möödus 21. juunil kümme ja Rein Veidemanni sünnist 17. oktoobril 55 aastat.

55 aasta eest ilmus August Jakobsoni näidend ”Elu tsitadellis“, mis tõi kirjanikule esimese Stalini, hiljem NSV Liidu riiklikuks nimetatud preemia.

Neile meestele haridust andnud kool tähistas möödunud aastal 140. aastapäeva.

Elmar Joosep