Tegelikkus on naiste vastu otsekoheselt karm. Soolise võrdõiguslikkuse volinikule pandi alates eelmisest aastast heldekäeliselt lisakohustusi. Uute diskrimineerimisgruppidega tegelemiseks lubatud raha riik ei eraldanud, vastupidi: eelarvet tõmmati koomale. On selge, et ühest inimesest koosneva kantseleiga on voliniku ametikoht meie riigistruktuuris kui jõulumuna kuusepuul, mitte jõudu omav institutsioon. Seaduses ette nähtud valitsust nõustavat nõukogu pole väidetavalt loodud raha puudumise pärast.
Oleks huvitav teada, miks ei võiks riigikogus nagu Euroopa Parlamendis olla soolise võrdõiguslikkuse komisjon. See, mis võtab kogu riigi seadusloome luubi alla eesmärgiga vaadata, kas sugude õigused on ikka võrdselt tagatud. Minu meelest ei võtaks see kelleltki tükki küljest, küll annaks sellise parlamendikomisjoni loomine nii Euroopale kui ülejäänud maailmale väga hea signaali sellest, et meie riik hoolib oma naistest.
Kui jutt juba võimukoridoridele läks, saab Eesti raportist lugeda, et naiste esindatus otsuse langetamise protsessis on probleem. Eesti on kaugel maas Põhjalast, kus ammuilma on kinnistunud 40 protsendi põhimõte. Jutt ei käi viina kangusest, vaid sellest, et emba-kumba sugu ei tohi esindusorganites olla alla 40 protsendi. Et ühiskonnas valitseks tasakaal, peavad võimul olema mõlemast soost inimesed. Muidugi, kui soovime olla demokraatlik põhjamaine riik.
Eesti parlamendis on viiendik naisi. See number püsib jonnakalt ühel ja samal tasemel. Naised justnagu on seadusi tegemas, aga ei ole ka. Ei pea pikalt seletama, kui tähtis on, et kolmandik ehk 33 naist ei tegutseks riigikogu võimukoridorides kohvikeetjate-sekretäride, vaid tegijatena. Viiendikul pole mõjujõudu, et naiste hääl ühiskonnas kostaks ja huvid saaksid riigis seaduse kuju. Naispoliitikuil jätkub julgust naiste õiguste eest seista siis, kui neid on otsuste langetamisel vähemalt neljandik.