Marianne Mikko: Avameelselt Eesti naisest

Marianne Mikko Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Naiste kaasamine riigijuhtimisse on inimkonna ajaloos uus nähtus. Kui kõrvale jätta mõni väljapaistev naissoost valitseja, anti naistele valimisõigus või õigupoolest see õigus võideldi välja ainult 100 aastat tagasi. Mitu nüüdisaegset mõtlejat on pidanud 20. sajandi suurimaks saavutuseks just naiste võimalust poliitikas osaleda.

8. märtsi ajalugu on huvitav, kuid tähtsam on mõelda selle üle, mida oleme teinud ja kuhu soovime jõuda. Just sellel nädalal toimub New Yorgis Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis istungjärk, kus tehakse kokkuvõtteid 15 aastat kestnud tööst naiste õiguste vallas. Nimelt toimus 1995. aastal Pekingis suur ÜRO organiseeritud üritus, mis seadis maailma riikide ette rea naistega seotud nõudmisi.

Euroopa Liidu eelmine eesistujamaa Rootsi tegi kokkuvõtteid 27 liikmesriigi soolise võrdõiguslikkuse alastest edusammudest ja vajakajäämistest. Eesti puhul joonistus välja kolm asja, mille poolest oleme erilised.

Eesti eristub ülejäänud riikidest selle poolest, et siinsed naised on ühed kõrgemini haritud naised ELis üldse. Meie eevatütred paistavad silma ülimalt kõrge tööhõive poolest ja meie ”nõrgem sugu“ saab sama töö eest meestest kolmandiku võrra madalamat palka. Selle faktiga oleme punane latern ELi 27 liikmesriigi hulgas, kus meeste-naiste palgavahe on keskmiselt 17 protsenti. Seega, meie meestest kõrgemini haritud naisi väärtustatakse Eestis kolmandiku võrra vähem.

Mis on Eesti põletavamad probleemid soolist võrdõiguslikkust silmas pidades? Heade asjade nimistus on kirjas, et meil on seadus soolisest võrdõiguslikkusest. Mäletatavasti kujunes president Toomas Hendrik Ilves ühena vähestest valgustatud meestest tollal riigikogus seaduse eestkõnelejaks. Eesti Vabariigis on oma soolise võrdõiguslikkuse volinik.

Aruandes on enesekriitiliselt märgitud, et soolise võrdõiguslikkuse volinikul on vähe tööjõudu ja sotsiaalministeeriumi juures pole käivitunud soolise võrdõiguslikkuse nõukogu töö.

Tegelikkus on naiste vastu otsekoheselt karm. Soolise võrdõiguslikkuse volinikule pandi alates eelmisest aastast heldekäeliselt lisakohustusi. Uute diskrimineerimisgruppidega tegelemiseks lubatud raha riik ei eraldanud, vastupidi: eelarvet tõmmati koomale. On selge, et ühest inimesest koosneva kantseleiga on voliniku ametikoht meie riigistruktuuris kui jõulumuna kuusepuul, mitte jõudu omav institutsioon. Seaduses ette nähtud valitsust nõustavat nõukogu pole väidetavalt loodud raha puudumise pärast.

Oleks huvitav teada, miks ei võiks riigikogus nagu Euroopa Parlamendis olla soolise võrdõiguslikkuse komisjon. See, mis võtab kogu riigi seadusloome luubi alla eesmärgiga vaadata, kas sugude õigused on ikka võrdselt tagatud. Minu meelest ei võtaks see kelleltki tükki küljest, küll annaks sellise parlamendikomisjoni loomine nii Euroopale kui ülejäänud maailmale väga hea signaali sellest, et meie riik hoolib oma naistest.

Kui jutt juba võimukoridoridele läks, saab Eesti raportist lugeda, et naiste esindatus otsuse langetamise protsessis on probleem. Eesti on kaugel maas Põhjalast, kus ammuilma on kinnistunud 40 protsendi põhimõte. Jutt ei käi viina kangusest, vaid sellest, et emba-kumba sugu ei tohi esindusorganites olla alla 40 protsendi. Et ühiskonnas valitseks tasakaal, peavad võimul olema mõlemast soost inimesed. Muidugi, kui soovime olla demokraatlik põhjamaine riik.

Eesti parlamendis on viiendik naisi. See number püsib jonnakalt ühel ja samal tasemel. Naised justnagu on seadusi tegemas, aga ei ole ka. Ei pea pikalt seletama, kui tähtis on, et kolmandik ehk 33 naist ei tegutseks riigikogu võimukoridorides kohvikeetjate-sekretäride, vaid tegijatena. Viiendikul pole mõjujõudu, et naiste hääl ühiskonnas kostaks ja huvid saaksid riigis seaduse kuju. Naispoliitikuil jätkub julgust naiste õiguste eest seista siis, kui neid on otsuste langetamisel vähemalt neljandik.

Prantsuse sotsioloog Pierre Bourdieu on oma raamatus ”Meeste domineerimine“ kirjeldanud ilmekalt olukorda, mis on otsekui maha kirjutatud Eesti tegelikkusest: ”Kuna naised on tihedalt seotud riigi sotsiaalsektori ja ”sotsiaalsete“ positsioonidega bürokraatia väljal ning ka eraettevõtluse nende osadega, mis on kõige ohustatumad ebakindlast olukorrast, lubab kõik ennustada seda, et naistest saavad riigi sotsiaalse mõõtme vähendamist ja tööturu ”liberaliseerimise“ soodustamist pooldava uusliberaalse poliitika peamised ohvrid.”

Naised, kes Maria Antonia Garcia de Leoni sõnutsi on ”diskrimineeritud eliit”, peavad oma edutamise eest maksma pideva pingutamisega, rahuldamaks lisatingimusi, mida neile peaaegu alati peale surutakse.

Kui naisi oleks meie parlamendis rohkem, ei tunneks vägivalda kogenud naised puudust end tulemuslikult kaitsvatest seadustest ega tasuta õigusabist. Abitelefonid ei töötaks mõni tund päevas, vaid ööpäev ringi. Naispoliitikud taipaksid kiiresti, et sellelt eelarverealt ei tohi maksudena laekunud raha maha tõmmata. Teisisõnu: “Jõulutunneli” raames võib korjata vägivalda kogenud naiste tarvis Eesti rahvalt annetusi, aga ei pea seda tegema.

Kui naisi oleks otsustajate hulgas rohkem, räägitaks Eestis riigi tasandil otsesõnu naistevastasest vägivallast ja tegutsetaks selle ennetamise nimel. Siis ei peaks naise peksmist füüsiliselt või verbaalselt peitma silmakirjalikult “perevägivalla” sildi taha ja tegelema tagajärgede leevendamisega.

Kui meie naised oleks meestega võrdselt esindatud seaduste loomisel, oleks vaesusele kui nähtusele juba ammu tähelepanu pööratud. Vähe sellest: asutud vaesust piirama ja tõrjuma. Nii-öelda pehmed teemad poleks teisejärgulised, vaid ühiskonnas käiks agar väitlus paljudel inimest puudutavatel teemadel. Tervis oleks niisama tähtsal kohal kui teedeehitus. HIV/aidski poleks vuih-teema, nagu üks Eesti meespoliitikuid üsna hiljaaegu sotsiaalministrina häbematult mõista andis.

“Peking +15” Eesti rahvusliku aruande majandust puudutavad andmed pärinevad kõik massilise tööpuuduse eelsest ajajärgust. Seega on pilt meie tööhõivest ja naistest tööturul suhteliselt optimistlik. Saan aru, et niisugust aruannet koostatakse pikalt ja põhjalikult ning on mõneti paratamatu, et maalitud pilt on kordi roosilisem kui tegelikkus. Aga ajalugu peaks talletama siiski võimalikult tõese pildi.

Kui lugeda meie rahvuslikku raportit “Peking +15”, näib Eesti naiste olukord Harju keskmine. Kindlasti on see tunduvalt parem kui Aafrika ja Aasia enamasti kirjaoskamatutel naistel. Iseasi, kas soovime end võrrelda oma kaugete sookaaslaste või lähinaabrite soomlaste-rootslastega.

Ent mõni küsimus tahab siiski vastust. Esimene on keeleline. Eesti kodanik peab valdama inglise keelt, et teada saada, mida me Maarjamaal soolise võrdõiguslikkuse vallas aastate vältel korda oleme saatnud. Eesti raportit maakeelsena mul leida ei õnnestunud. Kellele Eesti Vabariigi rahvuslik raport ikkagi mõeldud on? Tuleb siis mõista nii, et see 25-leheküljeline aruanne on kirjutatud vaid ÜRO rahustamiseks? Et kui nad nõuavad, saavad selle. Aga omadele? Eesti üksnes ingliskeelne raport räägib märgina rohkem, kui tahaksime.

Kui tunded kõrvale jätta ja lugeda ingliskeelset teksti nii, nagu see must valgel kirjas on, tekib ühtäkki kummaline küsimus: kellest jutt käib? Sotsiaalministeeriumi kokkukirjutatud tekstis on hulgaliselt ridu pühendatud meestele. Eesti raporteerib oma partneritele, kui palju aega, raha ja hingejõudu on meie riigis meeste identiteedi heaks panustatud. Kõik aastate jooksul tehtud seminarid ja konverentsid on piinliku täpsusega kiiduväärselt ritta pandud.

Siiski meenutagem, et Pekingi protsess sai alguse, parandamaks eelkõige naiste olukorda. Seega peaks see raport keskenduma naistele.

Suure, et mitte öelda valdava osa Eesti soolise tasakaalustamise algatustest on ellu viinud mittetulundusühingud. Initsiatiivid on ilmavalgust näinud projektipõhiselt. Küsigem: kui jätkusuutlikud need algatused on, kui riigil puudub soolise võrdõiguslikkuse edendamise kava ja valitsusel poliitiline tahegi selle kirjutamiseks?

8. märtsil on kombeks naistest hellalt rääkida. Rahvusvahelisel naistepäeval ei häbene mehed härduda. Aga aeg-ajalt võiks arutada seda, kuidas naised end meie riigis õigupoolest tunnevad. Vastused varieeruvad ja naised on viksid viisakalt vastama, et kõik on hästi. Kas see ikka on nii? Tõde näib teadvat üksnes jäine meretuul.

Toimetuselt: Marianne Mikko oli aastail 2004-2009 Euroopa Parlamendi liige.