Mardna vaatab sõudmist distantsilt

Endine tippsõudja, kümme aastat Eesti sõudeliidu president olnud Peeter Mardna on küll sõudespordist eemal, kuid armastatud ala püsib tal endiselt mõtetes.

Mardna astus sõudjate presidendi toolilt maha Sydney olümpia järel, nüüd juhib Eesti sõudesporti viitseadmiral Tarmo Kõuts.

Mardna ei kuulu enam sõudeliidu juhatusse ja lõppesid tema kui Eesti Olümpiakomitee liikme volitused. Väide, et ta sõudmisest distantseerus, ei pea siiski paika: Mardna sponsib 15 000 krooniga 22. juunil tulevat sprindivõistlust.

Millise pilguga vaatate tagasi sõudejuhi aastatele?

Mul on hea meel, et suutsin saata mullu MMile neljapaadi ja Tõnu Endrekson, Silver Sonntak, Leonid Gulov ning Andrei Shilin said tubli seitsmenda koha.

Kõige rohkem kahju on, et ma ei suutnud Eesti sõudmises ületada barjääri, mis eraldab riigi esindamise huvisid isiklikest.

Ka ei muutunud sõudmine Eestis nii atraktiivseks, kui oleksin soovinud. Tõsi, tegime publikule meeldinud sprindisarja ja teatevõistluse, aga vaatemängulisust on ikka vähe.

Sõudmist ei hinnata meil vääriliselt. Kas on meil veel teist ala, kus võime korraga neli maailmameistrit - Jaansoni, Gulovi, Endreksoni ja Shilini - võistlema panna? Aga noore sportlase preemia anti ujuja Natalja Hissamutdinovale, mitte neljakordsele maailmameistrile Gulovile.

Kui tugevaks hindate Eesti sõudmist?

Meil on viis enam-vähem rahvusvahelist klassi sõudjat: Jaanson, Endrekson, Gulov, Shilin ja Sonntak. Minu arvates on õige mängida selle viisikuga nelja- ja ühepaadi variandile, mitte hakata vägisi kahelist tegema.

Ükskõik kes neist viiest ühepaati sõidab, ülejäänutest saab tugeva neljase. Neljasega on eduvõimalus suurem, tugeva nelikuga riike pole palju.

Kas need mehed sobivad ühte neljapaati?

Tegemist on erineva psüühikaga sportlastega. Endrekson ja Shilin on teistega arvestajad, Jaanson on veel teistega kohandatav, aga Gulovile ei lähe kellegi saatus korda.

Sonntak on kuuldavasti viimasel ajal tõsisemat tööd teinud, aga mulle tundub ta tippspordi jaoks veidi kerge ellusuhtumisega, tahab kõrgele jõuda kõigi teiste elumõnude kõrvalt.

Kui neljasesse istub Jaanson, tekib küsimus, kas ta oma egoismist jagu saab. Jaanson paneb küll teised oma ideede järgi käima, paraku muutuvad tema mõtted kiiresti. Kui Jüril motivatsiooni jätkub ja ta sõudmist üksnes elatusvahendina ei võta, on ta neljases vajalik mees.

Mida ütlete naiste ja üksikaerusõudmise kohta?

Eestis on tase nullilähedane. Kui olla aus, siis mina küll ei tahaks, et mu naine või tütar tippsõudjaks pürgiks. Asi on läinud karmiks, nulli ja tipu vahel on kohutav kuristik.

Tuletame meelde, et isegi väga heade füüsiliste võimetega Piret Jamnes ei suutnud kuigi kõrgele jõuda.

Sõudmises on vähe konkurentsi ja palju devalveerumist. Lai programm tuleks üle vaadata.

Meestel võiksid alles jääda ühene, paarisaerukahene ja paarisaeruneljane, naistele piisaks ühe- ja kahepaatidest. Kaheksalistele, mis nagunii meistrivõistlusteks kokku klopsitakse, võiks olla kord aastas eraldi prestiizhikas sõit.

Kas meie treenerid on maailma tipptasemel?

Eesti sõudetreenerid on tublid iseõppijad, kes teevad tööd isikliku kogemuse ja sisetunde, mitte teaduse järgi.

Julgen öelda, et inimorganismi mehhanismid ja ainevahetuse protsessid pole neil päris selged. Ainuke koolitatu on narvalane Sergei Glushko, paraku puudub temal mänedzherioskus.

Kuidas edasi elada?

Esiteks: mehed peavad tahtma. Teiseks: plaanidest tuleb kinni pidada. Kolmandaks: rivaalitsemisest ja oma minast on vaja üle saada.

Tagasi üles