Skip to footer
Saada vihje

Elvi Saks ootab emadepäeval külla kaheksat last

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Halinga vallas elav Elvi Saks on peale oma laste kasvatanud kuut kasulast, naine küpsetab kõigile emadepäevaks lihapirukaid ja katab pika laua.

Elvi ütleb, et on kasvatanud võõraid lapsi kui omasid ja hoolt on ta jaganud kõigile ühtemoodi.

Süda õiges kohas

Elvil oli endal kasvamas kaks tütart, Veronika ja Tiia, kui tema onutütar suri. Naisest jäi maha neli last, noorim neist kolmeaastane.

Onutütre naabrid kirjutasid Elvile ja palusid lastele järele tulla, sest lastel olid kõhud nii tühjad, et nad sõid puude all õunu. Elvi tõi lapsed enda juurde, pesi nad koos vanema tütre Tiiaga puhtaks ja söötis kõhud täis.

“Abikaasa vaatas lapsi ja ütles: kuhu me nad enam saadame,” meenutab Elvi.

Tollal oleks lapsed vanuse järgi pandud erinevatesse lastekodudesse, Elvil ei olnud südant vendi ja õde lahutada.

Elvi tütar Veronika peab temaga koos üles kasvanud onutütre lapsi oma vendadeks ja õdedeks. “Olin nii väike, kui nad meile tulid, minu jaoks ei ole vahet, kas meil on üks ema või ei. Meil on tore suur pere,” ütleb Veronika, kellel on kaks tütart.

Oma tütre Tootsi-koerused

Muret ja vaeva pole Elvi kasulastega kunagi nägema pidanud, kõikidest on saanud korralikud inimesed, kes oskavad perekonda hoida.

Kõige rohkem koerusi tegi hoopis Veronika, kes naerul sui seletab, kuidas ta koos vendadega mootorrattaga sõitis, koerakutsika kooli viis ja kartautoga lillepeenrasse põrutas.

Emal tuli mõnigi kord koolitee jalge alla võtta ja tütre tempude kohta seletusi anda. Kuid sellistest naljadest said õpetajadki aru, kooli lõpetades anti vanematele aukiri lapse eeskujuliku kasvatamise eest.

“Olin üliaktiivne õpilane, kõik, mis koolis korraldada oli vaja, sai tehtud. Ega paari pättust pahaks pandud, need ei olnud halvaga tehtud,” muigab Veronika.

Vitsa pole Elvi lastele kunagi andnud. Isa oli peres autoriteet, vahel kurjustas ta lastega, kuid mitte kunagi ülekohtuselt.

Elvi vanem tütar Tiia valvas oma õde ja onutütre lapsi sellal, kui ema-isa tööl käisid.

“Meie mure oli toit lauale panna ja lastele riided selga osta, kodu eest hoolitses Tiia,” räägib Elvi.

Veronika lisab, et õde oskas neid koristama panna: kodu oli ära jaotatud, kelle mureks jäi köök korda teha, kellele jäi koridor. Kui vend liiva koridoris vaiba alla pühkis, käis Tiia tal senikaua sabas ega lubanud õue, kui poiss vaibaaluse puhtaks tegi.

“Haruldane järjekindlus, eks ta ole meid kõiki kasvatanud,” kiidab Veronika õde, kes praegu juhib Pärnu-Jaagupis Clivia õmblusfirmat.

Kaks poega juures

Kui lapsed olid suureks kasvanud, sattusid Elvi juurde kaks venda, Marek ja Rein. Poiste ema suri sünnitusel ja isa vaatab vahel viinapitsi põhja.

Elvil tuleb kasvatada poiste isagi, kes aeg-ajalt Elvi pool elab ja majapidamistöödes aitab. Kui mehele tüdimus peale tuleb, kaob ta mõneks ajaks silmapiirilt, kuid ilmub peagi välja, sest ta hoolib poegadest.

Täismehe mõõtu noormehed õpivad Vana-Vigala kutsekoolis, Rein puidutööd ja Marek kokaks. Rein lõpetab kooli viitega. Elvil ja Veronikal ei jätku poiste kiitmiseks sõnu.

Kui vanemad õed-vennad koju tulevad, hakib üks poiss salatimaterjali, teine teeb saiatainast. Kodused majapidamistööd käivad Mareki ja Reinu käes kähku, Rein meisterdas Elvile kööki kapigi. Veronika usub, et poisid saavad kooli lõppedes endaga hästi hakkama.

Tütrel on hea meel, et peres on kasvamas poisid, kes ema alati aitavad.

“Mul on jalad viletsad, libedaga kardan kukkuda. Poisid käivad mul järel ja toetavad mind, “ räägib Elvi ja naise silmi valguvad pisarad. Veronika silitab ema õlga ja ütleb, et ema ei oska kellegi vastu halb olla ja abivajajaid ei luba tema süda kunagi tagasi lükata.

Häid lambaid mahub palju

Hoolimata suurest perest, on kõigile alati süüa ja riideid jätkunud. Elvi kasvatab loomi, piim, liha ja munad on omast käest.

Kui ühel aastal lõpetas korraga kooli mitu last, oli perel raske, sest kõigile oli vaja lõpuriided osta. Elvi teab, et hea tahtmise juures saab kõigega hakkama.

Nagu saadi siis, kui pere elas väikeses korteris ja lapsed olid pisikestes tubades, pead-jalad koos. Praegu on suures talumajas lahedalt ruumi kõigile, kel jätkub aega Elvi poole sisse astuda.

Veronika on rahul, et ta on suures peres üles kasvanud. Naine räägib, et kui ema haige oli, käisid kõik lapsed teda kordamööda vaatamas. Üheskoos oli muret ema pärast lihtsam jagada.

“Minu jaoks on võõras kuulata, kui mõni ütleb, et tema emal ei olnud laste jaoks aega,” lausub Veronika. “Ei kujutaks seda oma ema puhul ettegi.”

Tähtpäevad peetakse koos

Elvil on 12 lapselast. Olgu sünnipäev, naiste- või emadepäev, lapsed ja lapselapsed kogunevad ikka tema juurde. Elvi küpsetab lihapirukaid, teeb sülti ja katab laua. Kui keegi tähtsal päeval tulla ei saa, helistab ta Elvile.

Kui ema juures peetakse sünnipäevi, tellitakse tähtsal päeval bänd, kõik laulavad ja viskavad nalja. Veronika tütrel on vanaemaga ühel päeval sünnipäev, lapselaps küsib sel puhul alati, mis ansambel neile seekord mängima tuleb.

Veronika on vennale valssigi õpetanud. Isa küll porises, et ega siin kultuurimaja ole, kuid sedagi naljaga pooleks.

Pidupäevadel kaovad alati esimesena laualt lihapirukad, mida Elvi pere väga kõrgelt hindab. Elvi ei oska oma pirukate saladust öelda, kuid küpsetades mõtleb ta alati neile, kellele ta pirukaid teeb.

Ehk on see südamesoojus, mis armastusega tehtud küpsetistele maitse annab?

Veronika lubab tõsiselt ära õppida kolm asja: ema moodi lihapirukaid ja verivorste tegema ja ämmalt omandama hapukurkide tegemise nipi.

“Paremaid asju maailmas pole,” ütleb ta emale otsa vaadates veendunult.

Kommentaarid
Tagasi üles