Raave kirjutab hea sõnaga halva olematuks

Kalev Raave teos “Üitsainus Halliste” pole klassikaline eaka inimese tagasivaade tehtule, see on pigemini kirikukroonika, tänuraamat lähedastele ja sõpradele ning alles siis, kusagil tagaplaanil, serveerib ennast autorgi.

Niisugune tagasihoidlikkus paneb lugeja nördima, sest ajakirjanik, teatridirektor, majandijuht, parteitöötaja ja kirikuõpetaja Raave on sedavõrd intrigeeriv isiksus, et ta võinuks ennast julgelt eksponeerida. Hea väljendusoskus, põnevad eluseigad ja sõnamuhedus kisuvad lugeja kaasa, ja köita Raave oskab.

Teisalt, kui Halliste on Raave enda sõnutsi tema elu kroon, tuleb nõustuda Halliste Püha Anna kiriku taastaja tahtega ja lapata läbi seegi osa 294-leheküljelisest arvukate fotodega kogumikust, mis kohalikke tundmata mõjub nagu koduloomuuseumi kroonika.

Pärnu ajakirjaniku hüppelaud

Viljandi maakonna Halliste valla piir jookseb kokku Pärnu maakonna Saarde valla piiriga, nii et oleme naabrid. Ja seotud, sest jaanipäevasel surnuaiapühal trehvab Halliste kirikus ja kalmistul palju pärnumaalasi, kes sünnikoha järgi on mulgid.

Raave mälestustekogumiku mahust poole hõlmab Halliste kiriku, kooli ja valla lugu, kus kaasautoriteks on kohalik vallavanem Väino Kangur ja kooli direktor Ene Staalfeldt.

Alles siis jõuab lugeja Raave endani, kellel 76 aastat elatud ja 62 aastat tööd tehtud. Pärnakas loeb neilt lehekülgedelt noore ajakirjaniku Raavega Pärnu Postimehe eelkäija toimetuses juhtunud seiku, taasavastab Raimond Valgre ja kohtub kirjutaja suurima armastuse Lydiaga.

Peaaegu telegrammstiilis, arvukate vahepealkirjadega ülevaates on autor säravalt esile sättinud haaravaimad seigad. Aga ikka jutustab ta teistest, mina-plaan taandub teiste nimede ja sündmuste taha. Ja seegi on oskus, mis tänapäeva mina-kesksuses tähelepanu väärib.

Autor ei ole sõnadega ülevoolav, aga kogu peatükis peegeldub nüansirikkalt ajastu hõng. Taust, mis neljakümnendate keskpaigast kaheksakümnendate lõpuni määras saatusi ja sundis kas alistuma või talitama südametunnistuse järgi.

Seitsmes seik jääb puudu

Võib-olla on see kogumiku toimetaja tähelepanematus, aga lugejale jääb puudu üks oluline selgitus. Peatükk “Kuus kildu keskvanglast” järgneb peatükile “Pühajärve pudemed” üleminekuta ja jääb ainult oletada, miks riikliku majandi, Pühajärve sovhoosi direktor Raave pooleks aastaks Patarei vanglasse pandi.

Nii maksabki see peatükk lõivu uudishimule ja jätab mitteteadjad oletuste maile ekslema. Ometi kaasnes sellega pööre Raave elus, sügavalt murtud mehena pöördus ta Jumala poole ja lõpetas pensionieas usuteaduste instituudi.

See on lugeja uudishimu, mis otsib nii pöördelise momendi mõjule filosoofilist lähenemist ja peab leppima raaveliku andekspalumisega neilt, kelle tõekspidamised on olnud tema soovidest erinevad.

Aga saatuse antud mänguruumis oli koht kirikuõpetaja talaari kandva Raave jaoks Hallistes, mille 1959. aastal põlenud kiriku varemed ta oma sõna- ja hingejõuga, tutvuste ja sõprade abiga 1989. aastast alates paari aastaga pühakojana taastas.

Mulgimurdelise pealkirjaga kogumik “Üitsainus Halliste” on nagu tänamise õpik neile, kellel head sõnad raskelt üle huulte tulevad.

Lahkumisjumalateenistusel 15. juulil 2001 ütles õpetaja emeeritus Kalev Raave: “Ükski inimene ei ole nii vägev ja võimas, et ta ei vaja teiste inimeste mõistmist ja toetust, headust ja abi. Ükski inimene pole nii väeti ja vilets, et ta ei suuda või ei saa kaasinimest aidata ja toetada, mõista ja armastada.”

See on ühe värvika isiksuse kokkuvõte elutarkusest, nii lihtne ja üheselt arusaadav.