Ilmar Kurg: olen selles eas, kus elu annab oma küpseid vilju

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

See on lugu mehest, kes sündis taevaminemispühal 80 aastat tagasi Tallinna külje all Kallaveres talupere kolmanda lapsena, laua ääres oli kokku kaheksa lapsesuud.

Ilmar Kurg mäletab selgesti viimast käiku kodukohta - suguvõsa kokkutulekule. Ta vaatas seda maad, kus iga rada, meresopp, kivitee ja talukatus pidi tuttav olema. Pidi, aga ei olnud. Lapsepõlvemaad ja -majad, koguni külad olid kunagi kui marjad kobarasse kuhjatud, et ehk ei pääse nii meretuuled neid ründama.

Nüüd on kõik see lapsepõlveigatsus maetud sadama, tornide, masinate, kaubakastivirnade alla. Nende anastajate alt tuleks ammuseid armsaid teeradu otsida. Kui Ilmar tahakski siin ajada kunagiste mängumaade jälgi, oleks see lootusetu ettevõtmine. Siia on loodud teine maailm, teiste seadustega, teistsuguste tunnetega. Selles maailmas valitseb üks ja ainus - raha.

Põldudel küpsesid talumehe igatsused

Maa kannab kõike. Maa kandis talusid, kus põldudel küpsesid talupoegade igatsused, mis tihti jäid lindude nokkida. Osa neist pudenes ja sai seemneks järgmiseks külviks ja lõikuseks. Ajad muutusid, aga mitte igatsused talumeeste südametes.

Hoolimata sadama pealetungist, peetakse seal igal suvel Kurgede suguvõsa kokkutulekut. Kui hea, kui ses muutuvas maailmas on midagi püsivat, näiteks kokkuhoidvad sugulased. Joomamehi ja tubakapõletajaid nende hulgas pole.

Ilmar ei tea, mis tähendab mammonat teenida. Ta muigab, mõeldes end jooksmas kroonide, dollarite, markade järel. Ta ei suuda leppida maailmakorraga, kus troonib mammon.

Kui palju on pastor Ilmar Kurg näinud reetmist, enamasti raha pärast. Tema osaks on aidata kokku korjata neid, kes raha- või võimumaailma tippu tõustes sealt alla kukkunud või kukutatud.

Kurgede pool Mihkli talus oli kombeks, et kelle jalad kandma hakkasid, sai endale ameti kanda. Viieaastaselt sörkis Ilmar hanekarja sabas, kuueselt hakkas vanaisale abiks - jooksis lehmade ja vasikatega võidu, seitsmeselt sai temast iseseisev karjapoiss. 13aastasele Kallavere algkooli lõpetanule usaldas isa adra ja hobustepaari - poisist sai künnimees. Ta oli tunnistatud täistöömeheks.

Kooliajast meenutab Ilmar talvepäevi, kui kogu maailm oli tuisku täis. Siis tuldi kodust hobusega koolimajja lastele järele. Küla kõik lapsed mahtusid suure ree peale ära. Tekk pandi üle laste, hobune tõmbas ree liikuma, nii et lapsed hunnikusse kuhjusid, ja sõit läks lahti. Reejalased krudisesid lumel ja hobuse sõõrmetest tõusis valge aurupilv. Teinekord oli tuisk nii tihe, et alles koduõuel ilmus armas isamaja täies ilus laste ette.

Isal oli tahtmine Ilmarist poega rohkem koolitada, oleks vaid raha olnud.

Tõsta pilk üles, Põhjatähe peale

1940. aastal okupeerisid Vene sõjaväed Eesti. Mobilisatsioon ei küsinud tollaste 18aastaste noormeeste soovide järele. Tuli kutse võõra maa taplusväljadele. Ilmar mõtles, et segased ajad ei kesta kaua, ta otsustas mobilisatsiooni eest kõrvale hoida. Ta leidis toreda sõbra, kes oli kõrvaltalus teenimas. Koos redutati kaks kuud metsas, Saksa okupatsiooni tulekuni, siis oldi vabad mehed. Nüüd avanes võimalus asuda õppima Keila põllutöökooli. Ilmarile meeldis maatöö, kus kõik käis tollal käterammul. Pärast kooli lõpetamist töötas ta kodutalus.

Tuli uus kutse - seekord Saksa armeesse. Poistel oli tee teada - otse metsa. Nüüd juba kolmekesi. Nad elasid omakaevatud koopas, sõid kodupekki ja -leiba ning unistasid vabast Eestist.

Hakkasid liikuma jutud, et paljud noormehed lähevad üle lahe Soome sõduriks. Ühe kohaliku kaluri käest saadi sellest täpsemalt teada. Sügise hakul 13. septembril põgenes 13 noort meest kaluripaadiga Soome.

“Meri oli peegelsile, tähed vaatasid taevast meie minekut pealt. Samad tähed särasid mere pinnal - nii selge ja rahulik oli meri. Olin tüüri juures, hoidsin kurssi otse Põhjanaela peal. Vahel eksisid silmad vaatama tähti mere pinnal. Kui pilgu Põhjanaelale tõstsin, nägin, et meri oli mind eksitanud ja kurss oli nihkunud. See oli hea õpetus eluks - kui tahad kursi õige hoida, tõsta pilk üles. Põhjatähe peale. Jumala peale.”

Soomes tehti teistestki Eestist tulnud maavillastest poistest täismehed, kes enam sõja eest ei peaks metsa jooksma. Mitu kuud olid eesti poisid õppelaagris. Kord lendas laagri laskemoonaladu õhku ja viis igavikku kümneid mehi, eestlasi. Ilmar oli sel ajal laagrist kaugemal, talvelaagris.

Aasta aega oldi Karjala rindel, aga siis tuli kutse - koju tagasi.

Tartu rindel sai Ilmar haavata, kuid kergelt: venelase kuul vigastas põlve pehmeid kudesid. Ilmar arvab, et see oli Jumala arm, sest paljud eesti poisid langesid vangi, paljud saadeti Siberisse ja surid seal. Isa jutustas sõjast eluga koju tulnud Ilmarile, et oli palunud neil segastel aegadel Jumalat tema peret hoida ja varjata.

Pärast sõda jäi Ilmar elama Tallinna. Lapsena oli ta vahel naabertalus palvetundides käinud. Tallinnas olles tuli palvemaja tee nagu iseenesest ja tihedasti jalge ette.

Sa kutsusid mind ja ma tulin!

Tõelise elava usu leidis Ilmar 1947. aastal palmipuude püha laupäeval. “Andsin oma elu Jumalale, aga ei teadnud, kas mu otsus oli vastu võetud. Päästmise rõõm tuli kodus,” jutustab Ilmar.

Peagi ühines Ilmar Kurg Tallinna Allika baptisti kogudusega, mille vanem oli Osvald Tärk. Ta laulis koguduse segakooris, deklameeris, tunnistas.

Südasuvel 1950 Ilmar abiellus. Laulatus ja pulmapidu olid Allika koguduse palvelas.

Ilmar Kurg sattus Oleviste kirikusse kõige põnevamal, aga ka kõige kriitilisemal ajal. 1950. aastal ühendati Oleviste kirikusse seitse Tallinna vabakogudust ühiseks suureks pereks.

Kuus aastat hiljem õnnistati Ilmar Kurg Oleviste koguduse diakoniks. Samal ajal õppis ta EKB usuteadusliku seminari kursustel, mida juhatas pastor Osvald Tärk.

“Osvald Tärk oli meie pere preester. Suur psühholoog, kes oma isaliku naeratusega alati kõiki vastu võttis. Mul ei ole temast suuremat autoriteeti olnud,” lausub Ilmar.

EKB vanempresbüterilt Alexander Sildoselt tuli ettepanek minna Mustvee koguduse vanemaks. “Minu südames algas raske ja sügav sisemine võitlus: kas lahkuda kodust ja võtta nii vastutusrikas ülesanne?” räägib Ilmar.

Osvald Tärk küsis: “Kas sa oled Jumala nimel valmis ka läbi kukkuma?”

“Jumala nimel olen kõigeks valmis.”

“Siis mine,” kõlas Tärgi nõuanne.

Mustvees tööle asunud, koges Ilmar Kurg erakordset vaimulikku õnnistust.

Palvemaja oli ehitatud kohe Peipsi külje alla, nii et teise korruse aknast paistis, nagu seisaks maja otse järve keskel. Ilmar oli harjunud siin jutlusteks keskenduma ja palvetama.

Kord vaatas ta nagu ikka järvele ja järsku tundus, et see on Gennetsareti järv. Isegi paadid ootasid rannal kalurite tagasitulekut. Oli, nagu Issand ise seisnuks rannal ja otsinuks uusi töötegijaid. Ilmar vastas: “Issand, siin ma olen! Sa kutsusid mind ja ma tulin!”

Tulevad teised ja võtavad adrakured oma kätte

1970. aasta sügisel suunati Ilmar tööle uude kogudusse. Mustveest lahkumine oli valuline, ees ootas Rakvere kogudus. 1975. aastast asuti elama Pärnusse, ootas töö Immaanueli koguduse vanemana.

“Nüüd vana mehena tunnen, et olen püüdnud teha, mida olen võinud. Eluõhtu on kätte jõudnud. Tulevad teised ja võtavad adrakured oma kätte. Kus meie usk läbi katsutakse? Elusündmustes puhastatakse meie elukulda,” arutleb pastor Kurg.

Pastor on äärmise viletsuse sees näinud inimesi, kelle südamesse on ootamatult tulnud Jumala riik. Milliseks on seepeale nende elu muutunud!

Eakaid koguduseliikmeid külastades hämmastab Ilmar Kurge nende vaprus vanaduse hädadest mööda vaadata. Viletsus ei pane neid hädaldama. Nad teavad, et ka selles olukorras tuleb kõik heaks neile, kes Jumalat armastavad. Nad ootavad uut hommikukoitu.

Nõnda räägib 14 lapse vanaisa, ühe suure ja sõbraliku ja üksmeelse kristliku pere esiisa. Nende endi lapsed on kasvanud üles koguduse keskel, palvemajas. Kasvatuslik strateegia oli lihtne, aga mõjus. Ühe üleastumise eest võidi kaks korda anda hoiatus, kolmandal korral tuli karistus. Armastus ja karistus - nagu Jumalariigis.

Poeg Ingmar on kirjastuse Logos juhatuse esimees, kes kaitses Saksamaal magistrikraadi teoloogias. Tütar Inga on laste neurokirurg Tallinnas. Signe-Katrin on Pärnu Sool ja Valgus koguduse pastori Alari Allika abikaasa, kelle kodu on vaimseks koduks paljudele noortele kristlastele.

Kõik lapselapsed on samuti leidnud Jumala. “Oleme oma elu pannud Issanda altarile,” ütles Ilmar Kurg.

Piret Udikas

    Tagasi üles