Ivar Raig ja Jüri Tamm: Kuidas pääseda masust ja eurolõksust?

Foto: ANTS LIIGUS/PRNPM/EMF

Juba ligi kaks aastat on peaaegu kõik maailma riigid kavandanud ja võtnud kasutusele ulatuslikke meetmeid lähiajaloo ulatuslikema globaalse finants- ja majanduskriisi ületamiseks. Nädalapäevad tagasi jõuti majanduse ja tööhõive elavdamise kui riiklikult tähtsa küsimuse arutamiseni riigikogus.

Suurekaliibrilistest poliitilistest kahuritest antud kogupauk sarnanes kahjuks ilutulestikuga, kõlavate vastukäivate ettepanekute esitamisega, sest terviklikku konkreetset tegevusplaani ei suutnud esitada valitsus ega opositsioon, rääkimata ühisplaanist raskete aegade ületamise kohta.

Valitsuskoalitsiooni juhterakondade peaeesmärk on täita eurotsooniga ühinemise kriteeriumid, et tagada Eesti krooni asemel euro kasutuselevõtt ja koos sellega kõigi muude olulisemate majandusprobleemide lahendamine. Nii on nüüdseks jõutud olukorrani, et Eesti on peaaegu ainus riik Euroopas, kus avaliku sektori defitsiit ja välisvõlg vastavad Euroopa Liidu stabiilsuse ja kasvu pakti nõuetele.

Paraku enamik ülejäänud riike neid nõudeid ei täida, sest see pakt pole juba kaua aega kindlustanud stabiilsust ega kasvu. Seda ei saa pidada enam isegi paktiks, sest iga ELi liikmesriik on hakanud oma riigi ja rahva huvide eest üha rohkem iseseisvalt seisma ja vähem aitama teiste muresid lahendada, nagu selgus hiljuti Euroopa riigijuhtide ja rahandusministrite kohtumisel Kreeka majandusraskustesse suhtumise kujundamises.

Tõsi, viimasel hetkel otsustati finantsabi eraldada, kuigi mulje Kreekast kui isolaatorisse paigutatud nakkushaigest jääb rõhuma.

Selles kontekstis võib Eestit muidugi käsitleda steriilse asukana. Samal ajal on jäik dieedikuur viinud meid teise äärmusesse, kus muutub küsitavaks Eesti majanduse jätkusuutlikkus eurotsooni nõuete edasisel täitmisel.

Eelarvekärped on nii tootmistegevust kui tarbimist Eestis niivõrd vähendanud, et Euroopa ühest kiirema kasvuga riigist on viimase kahe aasta jooksul saanud peaaegu kõige suurema languse ja tööpuudusega riik.

Mida oleks saanud teha teisiti? Kahtlemata pole Eestil kui väikeriigil võimalusi muuta oma majanduse väliskeskkonda, kuid ka sisemiste ümberkorraldustega oleks saanud oluliselt leevendada kriisi mõjusid ja luua eeldusi majanduskasvu ja -efektiivsuse uueks tõusuks, nagu seda teevad näiteks Poola, Tšehhi ja Sloveenia, mis kriisis on suhteliselt vähe kannatanud.

Isegi finantskatastroofi üle elanud Iirimaa ja Islandi majanduslangus ja tööpuudus polnud 2009. aastal nii suur kui Eestis.

Peaminister Andrus Ansip on nüüd lõpuks ise tunnistanud, et valitsus oleks pidanud piirama laenamist ja üle jõu elamist ning tõkestama kinnisvaramulli kujunemist.

Saavutati küll eelarve koomaletõmbamine, kuid ettevõtluse stimuleerimise ja töökohtade loomise eri meetmeteni, rääkimata majanduse strukturaalsetest, tehnoloogilistest ja muudest vajalikest uuendustest, pole rahapuudusel jõutud.

Euroopas on majanduskriisiga selgelt paremini toime tulnud need riigid, kus on säilinud oma rahapoliitika (Poola, Rootsi, Tšehhi, Suurbritannia, Taani, Šveits) ja võetud kasutusele muidki meetmeid majanduse stimuleerimiseks.

Paljud eestimaalased on meelitatud uskuma, et euro kasutuselevõtt toob õnne meie õuele tagasi. Kuid vähemalt praegu on euro Eestile rohkem poliitika kui majandus.

Lõks seisneb selles, et eurotsoonis on vaja jätkuvalt täita bürokraatlikke nõudeid ning meil ei õnnestu uuesti saavutada suurt majanduskasvu.

Mõistagi aitaks 2011. aastal eurole üleminek suurendada lähiperspektiivis Eesti usaldusväärsust, kuid pikemas perspektiivis tooks euro kaasa stabiilse stagneerumise riski, sest rahaliidus on meie majanduspoliitika valikud senisest veel piiratumad, kuigi meie arengutase ja majandustsükkel eeldaksid teistest erineva majanduspoliitika kasutamist.

Väikeriikide võimalus kriisiolukordades ellu jääda ja samm-sammult areneda on pidev kohandumine ümbritseva maailmaga.

Kui maailma juhtriigid on pööranud selja uusliberaalsele majanduspoliitikale ja hakanud kasutama uuskeinsistliku riikliku reguleerimise meetmeid pankade ohjamiseks, ettevõtluse stimuleerimiseks ning sotsiaal- ja regionaalprobleemide lahendamiseks, peaks Eestigi suutma vabaneda oma dogmaks muutunud ideoloogiast, et turg ja euro viivad majanduse uuesti tõusule ning lahendavad töötuse ja ülejäänud sotsiaalsed probleemid.

Rohkem kui aasta tagasi sai Eestis majanduskriisi ületamiseks välja pakutud kolm abinõu (vt Postimees, 3.02.2009), mis on ajakohased praegugi.

Esiteks on vaja valitsusasutuste koostöö- ja haldussuutlikkuse tõstmist kriisimeetmete väljatöötamisel ja ELi raha kasutamisel, teiseks jõulisi meetmeid majanduskriisis töö kaotanud ja võlgadesse jäänud elanike abistamiseks ja töökohtade loomiseks ning kolmandaks abinõu ettevõtjate, eelkõige rahvusliku kapitali ja alustavate ettevõtete toetamiseks. Esimese meetme realiseerimiseks läheb tarvis poliitilist kultuuri ja tahet. Teise ja kolmanda puhul ka raha.

Arvame, et riigi võlakirjade kasutuselevõtuks oleks igati sobiv aeg. Võlakirjade emiteerimine avaks majanduse uue hingamise, millest oleks kasu kogu Eestile.

Eesti majanduse suurimaks probleemiks on saanud enam kui 94 000 ametlikult registreeritud töötut, kellele lisandub 20 000 – 40 000 varjatud tööotsijat. Tööturupoliitika nõrkust ja töölepinguseaduse tasakaalustamatust näitab seegi, et töötute lisandumine pole peatunud, igal viimasel nädalal on juurde tulnud üle 2000 töötu. Suureneb oht, et kvalifitseeritud tööjõud hakkab Eestist pöördumatult lahkuma.

Valitsusasutuste ja kohalike omavalitsuste koostöös pole vaja luua sadu, vaid kümneid tuhandeid töökohti, teha vastavaid koolitusi.

Tuleb algatada seadusandlikud aktid, mis võimaldaksid kehtestada ajutisi maksusoodustusi, näiteks alandada eluliselt oluliste teenuste ja toodete käibemaksu, talviste metsatööde tulumaksu, kaotada kodude maamaks, samal ajal kehtestada kalliste varade kinnisvaramaks ja luksuskauba maks.

ELi sotsiaalfondi raha sihipärase ja efektiivse kasutamisega tuleks soodustada töötute ja pankrotistunud ettevõtjate klubide tegevust, laiendada korterelamute energiasäästu programme, luua sotsiaalseid töökohti heitunutele – nii vaestele kui rikastele, kõigile neile, keda seni pole kaasatud Eesti ees seisvate probleemide ja ülesannete lahendamisse.

Ainult ekspordi toetamisest jääb ettevõtluse toetamisel selgelt väheks.

Tähtsamaks kui eurole üleminekut tuleks pidada ettevõtete konkurentsivõime tõstmise riiklike meetmete kasutuselevõtmist. Teatavasti langes Eesti 2009. aastal riikide konkurentsivõime edetabelis 19 koha võrra madalamale 2006. aasta tasemest.

Riik võiks aidata senisest aktiivsemalt rajada füüsilist ja tehnilist infrastruktuuri, garanteerida vajalikke laene, suurendada rakendusliku teaduse ja innovatsiooni rahastamist, kehtestada maksusoodustusi või anda maksepuhkust noortele ettevõtetele, osta osalust finantsraskustesse sattunud ettevõtetes.

Riik peaks koos Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse ja arengufondiga kiirendama uute, kõrgemat lisandväärtust ja eksporttoodangut pakkuvate ettevõtete loomist.

Arengufondi tegevuse rahastamine võiks toetuda ettevõtte tulumaksust laekuvale rahale. Sellise sidususe korral oleks ettevõtte tulumaksu tõstmine igati argumenteeritud ja leiaks toetust hoolivate ärimeeste hulgas. Riigiasutused võiksid omakorda aktiivsust üles näidata riigi- ja munitsipaalettevõtete loomisel või olemasolevate tegevuse laiendamisel valdkondades, kus domineerivad avalikud huvid või kus tööpuudus on eriti suur.

Ettevõtluskeskkonna parandamiseks tuleks vabastada erisoodustusmaksust tervise- ja õpingukulud, kehtestada sotsiaalmaksu lagi, teha reaalseid samme FIEde tegevust segavate bürokraatlike takistuste kõrvaldamiseks ja selle ettevõtlusvormi elustamiseks.

Riik peaks seadusega kehtestama toetusmehhanismid, mida rakendatakse töökohtade loomisel uutes ja perspektiivsetes tegutsemisvaldkondades, nagu näiteks roheline majandus, ning seal kasutatavate tehnoloogiate väljatöötamisel ja rakendamisel, mahepõllunduse arendamisel, rahvusvaheliste teadus-, kultuuri- ja spordiürituste Eestis korraldamisel, tervise- ja hoolekandeteenuste osutamisel nii välismaalastele kui Eestis aina suurenevale vanurkonnale.

Kõiki neid samme on vaja teha, olenemata sellest, kas Eesti valitsuse europürgimused leiavad lähiajal ELi juhtide toetuse.

Eurolõksu jäämine või sellest vabanemine võib toimuda juba paari kuu pärast, kui ilmub Euroopa Komisjoni analüüs Eesti eurokõlblikkuse kohta, või hiljemalt juunis, kui liikmesriikide rahandusministrid peavad tegema Eesti kohta vastava poliitilise otsuse.

Eksivad aga need poliitikud, kes euro kasutuselevõtu positiivsest otsusest loodavad abi saada 2011. aasta märtsis riigikogu valimistel.

Euro kasutuselevõtu otsusest sõltumata tuleb meil kõigil tegutseda riigi, ettevõtete ja iseenese pinnalhoidmisega, olla koostööaltid ja hoolivad ning mitte norutada.

Suurem selgus Eesti tegeliku jätkusuutlikkuse ja kriisiga toimetuleku võimekuse suhtes saabub alles pärast 2013. aastat, kui peame hakkama saama ilma ELi tõukefondide toetuste turgutava mõjuta.

Artikkel ilmub koostöös Postimehega.