Kolmas ja ühesugune Eesti
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimasel ajal on ühiskonnas kas tahtlikult või tahtmatult aktiviseerunud arutelu esimese ja teise Eesti üle.
Arutlemine näib olevat parastav, üleolev ja kellelegi nauditav.
Kuna olen niisuguse suhtumise ja liigituse suhtes eriarvamusel, on käesoleva mõtteloo eesmärk hinnata põhjuseid, mis on sellise diskussiooni algatanud, ning leida seos, mis ühendab esimese ja teise Eesti kolmandaks ning ühesuguseks Eestiks.
Kahe Eesti tekkelugu
23. aprillil 2001. aastal allkirjastasid 26 sotsiaalteadlast avaliku pöördumise, milles nad tõstsid päevakorda Eesti kahestumise, selle põhjused ja ulatuse.
Tollal ei rääkinud nad veel teisest Eestist, vaid kahest võrdsel tasandil asetsevast, kuid erinevast Eestist.
Nad osutasid võimu sügavale võõrandumisele ja usaldamatusele, otsustuse ja vastutuse mõiste hägustumisele, ühiskondlike kokkulepete puudumisele ning, mis peamine, sotsiaalsete sidusgruppidega arvestamata jätmisele riigile tähtsate otsuste langetamisel.
See oli sotsiaalteadlaste avalik sõnum ja valus etteheide ühiskonnale.
Selle asemel et otsida paremaid lahendusi etteheidetud vigadele, tehti Eesti kahestumisest kaks Eestit.
Esimene neist kahest võttis endale õiguse esindada edukust, rahulolu ja üleolekut. Teine Eesti jäi virisejate, saamatute ja kaotajate, vaesemate kodumaaks.
Kaks Eestit - kaks klassi
Klassidest hakati rääkima 19. sajandi alguses vajaduse tõttu uut moodi mõtestada sotsiaalgruppide hierarhiat ühiskonnas.
Klassi mõistel eristatakse järgmisi tähendusi: klass kui struktureeritud ebavõrdsuse näitaja, mis on seotud positsiooniga võimuhierarhias ja majandusliku kapitali omamisega, ning klass kui prestiizhi, staatuse ja elustiili peegeldaja, klass kui tegelik või domineeriv sotsiaalne, kultuuriline ja/või poliitiline jõud.
Eesti klassiühiskonnas on oluliselt vähenenud sotsiaalne mobiilsus, liikumine ühest ühiskonnagrupist teise.
Klassikuuluvuse alusel on diferentseerunud hariduse saamise võimalused ja nii inimese vanus, sugu, päritolu, positsioon kui palk sõltuvad üha enam sellest.
Et hoida ühiskonda tasakaalus, on aga tähtis, et mobiilsus oleks suhteliselt intensiivne ja klassipiirid ületatavad.
Nõrgemate eest tuleb hoolitseda
Tasakaalu saavutamise hoovad on kahtlemata vastastikune usaldus ja sallivus.
Eesti võimuusalduskriis on marginaliseerinud ühiskonna olulisemad grupid.
Usaldusdefitsiidi põhjust näeme teravas ühiskonna sotsiaalses kihistumises ja klasside elukvaliteedi üha süvenevas lõhes.
Meie riigivalitsemises on taasiseseisvumisest saati eelistatud rahapoliitilisi prioriteete sotsiaalpoliitilistele ning seetõttu esitab jätkusuutliku arengu kava koostamine klasside esindajatele nõude kooskõlastada strateegiline planeerimine ning olla kõrvuti esindatud igal juhul ühiskonna juhtimises.
Euroopa kultuuriruumis on hoolitsus nõrgemate ühiskonnaliikmete eest alati olnud ühiskonna hool.
Euroopa riikide heaks tavaks on majanduslikult aidata neid ühiskonnaliikmeid, kes endaga hakkama ei saa.
Kuid enne tuleb neil inimestel oma saamatust tõestada.
Leo Aadel, Tallinna tehnikaülikooli doktorant
Artikli autor on TTÜ haldusjuhtimise ja eurouuringute õppetooli hoidja.