Maarja jakobson: olen 18 aastat õppinud ja tunnen, et sellest on natuke kõrini

Eestis on ühena vähestest maailma riikidest võimalik näitlejatel omandada magistrikraad. Esimese näitlejannana magistritöö kaitsnud Maarja Jakobson teadis juba kooli astudes, et tahab pärast lavakunstikooli lõpetamist välismaal edasi õppida.

Lavakunstikooli juhataja Ingo Normeti novaatorlik idee anda näitlejatele-lavastajatele võimalus magistriõppesse astuda avas Jakobsonile tee Berliini Kunstide Kõrgkooli, kus möödus esimene magistriaasta. Osa magistritööst, rolle “Õnne kaaludes”, saab vaadata Endlas, mis kultuurimetropolist Berliinist naastes sai Jakobsoni kodulavaks.

Kas tunnete, et magistrikraadist on näitlejatöös kasu?

Suurema osa magistritööst moodustasid siiski praktilised tööd, see tähendab rollid teatris. Tegemist on siiski kutsemagistriga, teoreetiline osa ei ole nii suur kui teadusmagistritel. Arvan, et kahjuks see ei tule, kui natuke raamatuid lugeda.

Otseselt, loomulikult, see midagi ei anna, sest ega näitlemist õpita raamatust. Eestis on magistrantuuri nende kolme aasta jooksul, mis see võimalik on olnud, astunud peamiselt lavastajad. Nendel võib teoreetilistest teadmistest ehk rohkem kasu olla.

Saksamaal, kus ma õppisin, näitleja erialal magistriõpet ei ole, meie mõistes saavad nad kutsekõrghariduse, mitte bakalaureusekraadi. Minu teada on kogu Euroopas suhteliselt harv, kui näitleja oma erialal kraadi saab.

Lavakunstikoolis ei ole ühtegi nii kõrge haridusega õppejõudu, olete mõelnud pedagoogitöö peale?

Tõesti, meie eriala õppejõud on näitlejad, kes on suurte praktiliste teadmistega, väga tugevad teatrilaval. Teatritegemine on niivõrd sisuline asi, et tegelikult see kraad ei mängi rolli.

Tahaksin küll ühel päeval õpetama hakata, aga praegu jääb kogemustest puudu. Õppejõul on vaja praktilist kogemust teatrist. Ma ei hakkaks ju ainult loenguid lugema, vaid ka praktiliselt midagi õpetama.

Kui teie erialal oleks võimalik doktorikraadi kaitsta, kas tahaksite selleni jõuda?

Läksin kooli aastal 1984, see tähendab, et olen järjest, ilma igasuguse pausita, õppinud 18 aastat. Praegu tunnen, et sellest kõigest on natuke kõrini.

Kindlasti tahan edasi õppida. Olen pärit perekonnast, kus kõik kogu aeg midagi õpivad.

Mu ema on praegu doktoriõppes ja nii kaua, kui mäletan, on mu vanemad pidevalt mingitel koolitustel või kursustel olnud.

Minu jaoks on loomulik õppida, ennast täiendada. Kas või lavavõitluse kursused, mis on igal suvel. Tingimata võtan osa, kui “Parvepoiste” proovide kõrvalt aega jääb.

Mis saksa teatris köitis?

Berliini õppima asumisel ei olnud peamine põhjus suur huvi saksa teatri vastu, pigem mängis rolli see, et teatrikoolidega on väga vähe sõlmitud lepinguid üliõpilaste vahetuseks. Keeleoskus mängis ka oma osa.

Et lõpetasin gümnaasiumi nii-öelda valel aastal, kui lavakunstikateedrisse vastuvõttu polnud, astusin Tartu ülikooli saksa filoloogiasse.

Ehkki lavakasse minnakse vähemalt esimesel korral proovima, mitte sisse astuma, sain Tartus õppida vaid aasta. Saksamaaga on mul aga kogu aeg kontakt olnud ja Berliini kool oli minu jaoks ideaalilähedane variant.

Saksa teater on erinev ja huvitav oma ühiskonnakriitilisuse poolest. Mis näitlejate ettevalmistust puudutab, siis nad saavad väga tugeva tehnilise ettevalmistuse, nii kehaliselt kui hääle osas.

Muidugi on see juba ajalooliselt nii kujunenud, sest näiteks värssdraamasid pole eesti keeles kirjutatud, sakslased aga töötavad väga põhjalikult just nende kallal, selliseid tekste luuakse praegugi.

Õppisime küll Shakespeare’i, aga niisuguseid tekste on eesti keelde isegi tõlgitud vähe. Samal ajal ei ole neid kohati huvitav vaadata.

Teie kursusekaaslane Tiit Ojasoo on öelnud, et Eesti tragöödia on see, et asume ääremaal.

Mind ei häiri see, sest näen, et siin tehakse sisuliselt väga head tööd ja väga huvitavat teatrit.

Midagi uut on igal pool raske teha.

Eestis saab teha väga paljut, mida mitte kusagil mujal maailmas ei ole.

Näiteks Tiit Ojasoo lavastatud “Evita” - ainult Eestis on võimalik, et 24aastane lavastaja teeb nii suure tüki sellise eelarvega ja nii suures teatris.

Mujal on 24aastane alles assistent, toob lavastajale kohvi ega lavasta ise midagi.

Kas teil ei ole tunnet, et pärast aastast Berliinis elamist on Pärnu liiga väike, oleksite tahtnud tegelikult mõnes suuremas teatris töötada?

Ei, seda küll mitte. Eesti teatritel ei ole nii suurt vahet minu jaoks, huvitavat teatrit on nii siin kui seal. Tahaks küll vahel midagi muud, aga seda ma Eestist ei leia.

Muidugi tekib pärast Berliini tunne, et elad provintsis. Berliin on Euroopa kultuurimetropol, isegi need, kes elavad Pariisis ja Londonis, ütlevad, et neis linnades pole midagi huvitavat ja tuleks minna Berliini. See on praegu teatri mõttes ainuke huvitav linn Euroopas.

Tegelikult on see metropoli asi kahe otsaga: ühest küljest on muidugi võluv - tähesära, kuulsus. Teisest küljest on seal väga palju igavust ja hallust suure töö taga.

Mulle meeldib Pärnus, see esimene aasta oli üsna vaikne. Mulle meeldibki teha vaikselt ja asjade kallal nokitseda, mitte korraga palju ette võtta, ma ei ole seda tüüpi. Tavaliselt on noortel näitlejatel just liiga palju tööd.

Praegu on käimas “Parvepoiste” proovid, kas see on teile huvitav töö?

Ausalt öeldes ma suveteatrit eriti ei armasta, ehkki kindlasti on Eestis väga häid asju tehtud, nagu “Aristokraadid”, ja “Kõrboja peremees” olevat väga hea.

Aga kindlasti tuleb “Parvepoistest” hea rahvatükk. Lavakujundus on väga ilus, kunstnikutöö on tõesti hea. See, et ma ise teen, teeb asja mulle armsaks ja huvitavaks. Ma ei oska enam kõrvalt vaadata ja öelda, milline see tegelikult on.

Ma pole eelmisi Pärnu suvelavastusi küll näinud, aga võib-olla on nende puhul varem olnud see viga, et pole olnud korralikku lugu, näidend on mitmest tekstist kokku kirjutatud. “Parvepoisid” on korralik tükk, Teuvo Pakkala on ikkagi soome kirjandusklassik. Usun, et see tuleb päris lõbus.

Silvia Pärmann