Peeter Vähi: festivali kokkupanek on justkui ülisuure muusikateose komponeerimine

Täna stardib kaheksandat korda helilooja Peeter Vähi dirigeeritud ja hõrku muusikaelamusi pakkuv festival “Klaaspärlimäng”.

Hermann Hesse romaani nime kannab Pärnu suvefestival juba teist aastat ning tänavu kuuleb 16. augustini Pärnu korduskontserte veel Tallinna, Tartu, Narva ja Jõhvi publik.

Peeter Vähi, milliseid kontserte peate “Klaaspärlimängu” tipuks?

Festivali kunstilise juhina puudub mul moraalne õigus jagada kutsutud esinejad või tellitud heliteosed paremateks ja halvemateks. Igal juhul oleks selline jaotamine subjektiivne. Aga aastate kaupa on “Klaaspärlimängu” raames olnud kontserte, mis meeles tänaseni, näiteks Tokyo filharmoonia koori, Gidon Kremeri ja Christoph Eschenbachi esinemised.

Miks valisite festivali avateoseks Baltimail tegutsenud Johan Valentin Mederi (1649-1719) “Matteuse passiooni” ning esitajaks rahvusvahelise koosseisuga Saksamaa orkestri Damals Und Heute?

Mederi muusika esitamine “Klaaspärlimängul” on igati õigustatud. See helilooja on kui sild saksa kõrgkultuuri ja Baltikumi vahel. Teatavasti tegutses Meder nii Riias kui Tallinnas kantorina, küllap kulgesid tema rännuteed läbi Pärnugi.

Damals Und Heute barokk-koosseisu peale sattusime üsna juhuslikult, see oli dirigendi pakkumine “Klaaspärlimängule”.

22. juuli kontserdil kuulevad pärnakad kiriklikku kompositsiooni, mille üks osi on Andrus Kallastu heliteos. Kes on selle kontserdi lavastaja? Kas festivalil on veel Pärnu esinejaid?

Festival on ennekõike Pärnu kultuuriüritus ja seega on loogiline, et igal aastal osalevad kas sellest linnast pärit või sellega seotud muusikud. Juba mitmendat korda astub festivalil üles Pärnu Linnaorkester, sedakorda Eri Klasi käe all.

Tõsi küll, Pärnu helilooja muusika kõlab festivalil esimest korda. Usun, et Scarlatti ja Kallastu muusika koos Laurentsiuse “Kristuse” maali, valguse, helitehnika ja Rein Laose lavastusega moodustavad müsteeriumilaadse terviku, mille keskmes on Kolgata tragöödia inimlik aspekt.

Miks peaksid kuulajad tulema teie festivali klaverikontserte kuulama?

Pianistide kavavalik on sel korral iseäranis huvitav, olen selle üle isegi pisut uhke. Kalle Randalu programm keskendub Erik Satiele, kes ei kirjuta üksnes ilusat muusikat, vaid on erakordselt huvitav isiksus: ekstsentrik, väikekodanliku maitse üle irvitaja.

Arbo Valdma 60. sünnipäevale pühendatud tuur toimub pealkirja all “Nietzsche contra Wagner”. Kõlab filosoofi ja kirjamehena kuulsaks saanud mehe helilooming, samuti Wagneri vähesed klaveriteosed. Ridade vahelt võib välja lugeda kahe 19. sajandi suurkuju suhete arengut, alates kiindumusest kuni kahuripauguga tapmisähvarduseni.

Rein Rannapi esitatav Gurdjieff on midagi erilist. Teatavasti polnud Gurdjieff helilooja ega tundnud isegi noodikirja.

Guru, müstiku ja filosoofina oma India-Hiina-Tiibeti reiside inspiratsiooni mõjul sündinud improvisatsioonid on kirja pannud Thomas de Hartmann. Kuni viimaste aastateni on Gurdjieffi ühing suutnud seda muusikat varjul hoida ning säilitada autori ümber salapärast esoteerikat.

Millist publikut ootate ja loodate kontsertidele? Kas professionaale või rahvamasse?

Te nimetasite kahte äärmust. Kummalegi ei saa “Klaaspärlimäng” orienteeruda. Professionaalsete muusikute arv Eestis on väike ega moodusta festivali toimumiseks küllat suurt publikut. Ja loomulikult pole “Klaaspärlimäng” võrreldav laulupidude või popmuusika üritustega.

Eelkõige ootame inimesi, kellele meeldib hea klassikaline muusika, selle kokkupuutepunktid muude kultuurivaldkondadega (kunst, koreograafia, kirjandus, filosoofia, religioon) ja kõrvalekalded akadeemilisest mainstream’ist dzhässi, etno, elektroonika või vanamuusika suunas.

Üllataval kombel on sellist publikut suhteliselt palju, eriti suvel Eestit külastatavate välismaalaste hulgas.

Teie festival kestab terve kuu, annab kontserte mitmes linnas. Kui suur on “Klaaspärlimängu” eelarve ja kust tuleb raha selle korraldamiseks?

Festivali eelarve pole saladus, aga on raske nimetada ühtainust konkreetset arvu. Kas arvestada selle hulka palgaliste riigiametnike aeg, mis on kulunud festivali korraldusele kaasaaitamiseks? Kas arvestada välisesinejate sponsorsummasid, mis lähevad otse muusikute agentuuride pangaarvele ja mille suurusest mul endalgi mõnikord aimu pole?

Kõik kokku moodustab kroonides seitsmekohalise arvu, millest suurema osa katavad Eesti Kontsert, kultuuriministeerium, piletimüügitulud, Pärnu linnavalitsus, kultuurkapital ning, nagu juba öeldud, välismaised sponsorid, fondid ja kultuuriinstituudid.

Mida teile kui heliloojale annab nii suure festivali korraldamine?

Minult endalt on kaheksa aasta jooksul festivali programmis kõlanud üksainus kolmeminutiline lugu. Aga uskuge või mitte, festivali kunstilise kontseptsiooni kokkupanek on omamoodi looming, justkui ülisuure muusikalise teose komponeerimine.

Tunnen säärasest komponeerimisest peaaegu niisama suurt naudingut nagu oma heliteose loomisprotsessist. Pealegi, festivalil on võimalik lisada hiigelteosele muusikaväliseid, ent ometi kunstilisi aspekte: lavastus, heli, valgus, disain, reklaamikontseptsioon, verbaalne tutvustus.

Kui masinavärk korralikult tööle hakkab, võime öelda, et oleme kolleegide ja abilistega hakkama saanud õnnestunud suurvormiga.

Mida teete päeval, mil festival on lõppenud?

Olen korduvalt kuulnud nii gümnaasiumi- kui ülikoolilõpetajaid lausumas, et pärast viimast eksamit tõmban nina täis. Ma mõistan seda tunnet, olen üliõpilane olnud, pärast äkilist pingelangust vajame mõnikord midagi…

Festivali korraldamine, iseäranis selle kunstilise osa planeerimine algab aga tavaliselt üks-kaks aastat enne üritust. Vaadake käesoleva aasta festivali bukleti lõppu, seal on juba kirjas järgmise aasta esinejad. See tähendab, et kunstiline juht töötab pikalt ette ja peaaegu aasta ringi.

Minu jaoks ei lõpe festival kunagi. Mu mõtted rändavad juba aastates 2003-2004. Käesolevat festivali kuulan pigem kui tavaline kontserdikülastaja.