Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti riigiametnike ummisjalu kappamine Euroopa Liidu embusse, kus kõiki eestlasi ootavat unistuste EL(doraado), on tähelepanu keskmes. Seda kinnitas Pärnu Postimehe vahendusel ELi puudutavaid küsimusi esitanud inimeste hulk kevadel.
Riigikogu aseesimehe Tunne Kelami vastuslugu (PP, 10.04.) minu küsimusele ELi ja NSV Liidu erinevuste kohta ei kummutanud mu skepsist ELi suhtes, sest Kelami heietus keerles tollal üldteatud tõdede ümber.
Tavaeestlane ja EL
Professor Rein Veidemann kõneleb sulatõtt, kui ütleb, et eestlased säilitavad oma rahvusliku eripära seni, kuni nad hoiavad oma keelt ja looduslikku keskkonda (PP, 10.04.).
Kahjuks ei pakkunud Veidemann välja retsepti, mismoodi säilitada neid väärtusi olukorras, kui eurohullud riigikogulased kohendavad seadusi umbkeelsuse suurendamiseks ja migratsioonipumba käivitamiseks, kui rahvuslikku rikkust - metsa ja hindamatu looduskooslusega rabasid - armutult hävitatakse ning Eesti kauneimaid ja parimaid maalappe välismaalastele müüakse.
Sellest võib teha ühese järelduse: Eesti rahva maa ja mets saavad võõra omandiks ning kaotame igasuguse õiguse ise olla ja otsustada.
Tavaeestlase osaks saab sajanditaguselt külakorda käinud vallavaese õigus lürpida kõhutäidet euroisandate leemekausist suure peretoa lõukaesisel raiepakul. Ja seda maalapil, mida eestlaste esivanemad on üle viie aastatuhande oma higi ja vere hinnaga harinud, võidelnud röövvallutajatega, heidelnud näljahädade ja haigustega, tundnud rõõmu võõra meelevallast vabanemise üle ning kasvatanud järeltulijaid.
Midagi trööstivat pole eestlastele lubaduses, et ELi liikmena jõuab Eesti ülejäänud liikmesriikidega samale pulgale 25 aasta pärast.
Euroopa tuleviku konvendil hoiatas Lennart Meri, et EList võib kujuneda superriik kõigi selle juurde kuuluvate institutsioonide nagu parlamendi ja valitsusega, mis tähendaks kogu kõrgema võimu ja selle täideviimise koondumist Euroopa parlamendi kätte, liikmesriikidele aga täielikku sõltuvust keskvalitsusest ehk vasallriigi seisust.
Sellega seondub ELi hüsteerika Austria valimistel Jörg Haideri parempoolse partei esindajate pääsemisel parlamenti, sellele järgnenud surveabinõude rakendamine ja Austria valitsuse eiramine ning ELi komissari Martti Ahtisaari korra majjalöömise visiit Viini, paanika Prantsuse presidendivalimistel.
Samasse kategooriasse kuuluvad eurovolinik Max van der Stoeli omaaegsed õpetussõnad, lõpetamaks muulaste diskrimineerimine Eestis. NLis olime samuti vasallriik
Lehmakauplemise poliitika
Laialdaselt reklaamitud sotsiaalse ja majandusliku võrdsuse printsiipidega on vastuolus ELilt Eestile esitatavad, meie riiki ja rahvast alandavad nõuded. Pean silmas kvoote, madalamat otsetoetust, mitmesuguseid nõutavaid tühistamisi ja keelustamisi.
On häid eurohärrasid. Näiteks Romano Prodi, kes lubas reinvesteeringute tulumaksuvabastuse tühistamise tasuks suurendada Eesti piimakvoote. Saabki selgeks, et kõik on võimalik: suurendada või vähendada, leevendada või tühistada, kuid seda siiski vaid vastavuses Brüsseli soovile ja tahtele. Ole ainult alandlik eestlane ning astu matsi kombel, müts näpus, mõisahärra (loe: eurohärra) palge ette.
Eks Moskvastki saanud omal ajal kastitäie suitsuangerjate või Vana Tallinna eest erandkorras hädatarvilikku - raudtorudest kombainideni.
Brüsseli joonlaud
See on omamoodi naljanumber, mis kehtestab tööstusettevõtete töötajate riietuskappide suhtes standardmõõtmed, sealhulgas kapi lae kaldenurga kraadides, keelab kõverdi kasvanud kurgi müümise ning kärnatäppidega õuna söömise ja nõuab, et tomat vastaks kehtestatud värvigammale.
Kuigi kärnane õun ei tundu ahvatlevana, olen seda meelt, et kodumaine kurk ja õun, nagu iga teinegi toiduaine, ei suurenda allergikute arvu Eestis, nagu seda teeb Lääne-Euroopast imporditu.
Tahan, et minu lastelastest kasvaksid terved ja tugevad ise-Eesti, mitte euro-Eesti kodanikud. Las nad joovad selle nimel 2,5protsendise rasvasisaldusega piima, mida euroriikide lapsed juua ei saa, sest euronõuded välistavad sellise piima tootmise.
Seepärast pean ELi vaimustust põdevate Eesti ametnike ülimat tegutsemisagarust lapselikuks lihtsameelsuseks, mis viib väikeettevõtluse väljasuretamiseni juba enne ELi liikmesriigiks saamist, seades omakorda löögi alla tuhandete eestlaste töökohad ja sotsiaalse kindlustatuse.
Euroraha
Riigi üks tunnusmärke on oma raha. Loobudes Eesti kroonidest eurode vastu, loobume valdavas osas oma iseseisvusest. Pealegi toob rahavahetus kaasa tuntava hinnatõusu.
Baden-Württembergi liidumaalt saadud kirjas oli juttu uutest hindadest pärast euro käibeletulekut. Enne eurot maksis Saksamaal liiter piima 9.52 Eesti krooni (1.19 Saksa marka), pärast eurot juba 13.77 krooni (0.88 eurot). Hinnatõus 44,64 protsenti.
Suure hüppe tegid teenustasud. Kirja saatja maksis elektrikule enne eurot töötunni eest 280 krooni (35 marka), pärast eurot 744 krooni (47.55 eurot), mis teeb hinnatõusuks 165,71 protsenti.
Ameerika sarkasm
Tundsin häbi Wall Street Journalis avaldatud artiklit Ohtlikult pime usk Euroopa Liitu (27.06.) lugedes.
USA majandusleht naeris välja eestlaste entusiasmi ja naiivse pürgimise ELi, iseloomustades seda püüdu lapselikult tuisupäise kippumisena ühe isanda alt teise alla naiivses lootuses, et EList saab eesti väikese kultuuri ja keele päästeingel. Kokkuvõte kõlab: Üllatav, et Nõukogude Liidu elutarkuste pagasiga riik võib olla nii eurorumal.
Meenuvad veel targa inglanna, Margaret Thatcheri hoiatussõnad, et ELisse tuleb suhtuda äärmise ettevaatlikkusega, et hoida ära kahetsuspisarate voolu.
Lõpetuseks tahaksin ikkagi veel kord küsida Tunne Kelamilt: Mis vahe on siiski ELi ja NLi vahel, kui nende erinevusest välja arvata pärnakast naljamehe ELiga rahulolu väljendav arvamus olla nõus küüditamisega kas Saksamaale, Prantsusmaale või Hispaaniasse?
Hugo-Herbert Artma, pensionär