/nginx/o/2010/03/12/330413t1h61b8.jpg)
Iga paremast tulevikust huvitatud era- ja äriisik teab, et parema homse nimel tuleb tehtud vigadele anda aus hinnang. Tegemist on inimühiskonna toimimist üldiselt iseloomustava põhitõega, mis toimib ühtemoodi nii era- ja äri- kui poliitilises sektoris. Kui nimetatud printsiipi eiratakse, on tulevik tume.
Selleks, et Pärnut ootaks ees parem tulevik, on vaja anda õiglane hinnang linna poliitilisele juhtkonnale. Nii kunagisele kui praegusele ja praegust hullu olukorda arvestades võimalikult aus ehk koos võimalikult kurjade audiitoritega. Kahjuks väldib suur osa meie poliitilisest “eliidist” sihikindlalt linnajuhtimises tehtud vigade tunnistamist ja, mis veel hullem, üritab musta valgeks rääkida.
Jutt, et “unustame kõik halva ja katsume edaspidi koos ilusti hakkama saada”, ei kõlba kuhugi. Selleks, et meie kohalikus poliitikas asjad paremaks läheksid, on vaja aadrit lasta. Mitte kättemaksu pärast, vaid parema homse nimel.
Rumalad ja küündimatud poliitikud ajavad situatsiooni paratamatult revolutsiooniliseks ja pisemat sorti revolutsioon oli Toomas Kivimägi valimisliidu mäekõrgune menu viimastel valimistel. Kivimägi populaarsus tõi Pärnu poliitikasse küll värsket verd, kuid mõne palgevahetusega istuvad aastakümneid võimu juures olnud erakonnad volikogus edasi. Need, kelle otsuste tõttu on Pärnu linnast saanud majanduskriisi pommiauk ja linna areng aastateks takistatud.
“Ajalugu mõistab kohut” on üldtunnustatud käibetõde ja eraettevõtlusega paralleele tuues hinnatakse firma juhtkonda, lähtudes tehtud otsustest ja majandustulemustest. Pärnu linnavalitsuse viimaste aastate suuri investeeringuid vaadates on tegemist Pärnu majanduse sihikindla uputamisega. Üks hea juhi omadusi on ettenägemisvõime, paraku on meie linna juhid olnud silmapaistvalt pimedad.
Esiteks pälvib linnavalitsuse kolimine uude majja praeguse ametnike arvu vähenemise ja kinnisvarakrahhi tõttu ühese hukkamõistu. Kohustusi on linnavalitsusel miljoneid kroone, millele lisanduvad strateegilised mõjud, nagu kesklinna getostumine.
Iga arukas inimene mõistab, et raekotta sobib paremini linnavalitsus kui kaheldava otstarbekusega külastuskeskus või kontserdiorganisatsioon. Omaette küsimus on seegi, et kui kokku lüüa linnavalitsuse osakondade kunagised halduskulud ja võrrelda neid Karja tänava maja omaga, milline on erinevus? Halduskulusid oleks saanud optimeerida muulgi viisil.
Teiseks spordihall. Iga vähegi kainelt mõtlev inimene saab aru, et tol ajal oli uue spordihalli ehituse alustamine läbinähtav viga. Vastutustundlik juht saanuks aru, et linna vähenevate sisetulekute taustal veel sadadesse miljonitesse ulatuvate kohustuste võtmine on saatanast. Toonased linnajuhid polnud arukad ega vastutustundlikud, neid huvitas ainult vastu valimisi enda upitamine ja mõnda meest sooja töökoha kindlustamine. Pikas perspektiivis on sellist uut halli kindlasti vaja, kuid senisel kujul tehtud otsus väärib hukkamõistu.
Kolmandaks raamatukogu juurdeehitus. Hukkamõistu ei vääri mitte see, et see valmis ehitati, vaid see, kuidas linnavalitsusel õnnestus korraldada hange, mille ruutmeetri maksumus oli toonastest hindadest kordades kõrgem. Kui konkreetselt mõnelt ehitusettevõtjalt aru pärida, kisub meestel nägu naerule ja kuuleb palju huvitavat, mida üks või teine mees on “unes” näinud-kuulnud. Linna ülearused kohustused küünivad paarikümne miljoni krooni kanti.
Neljandaks: kellel oli vaja kulutada miljoneid tehnoloogiliselt tasemelt 19. sajandisse kuuluvale autonoomsele hoiatussüsteemile (PAUH)? Ilmselgelt ainult ühele toonasele abilinnapeale enese eksponeerimiseks, see näitab üht-teist selle inimese küündivusegi kohta.
Viiendaks Pärnu Koolide Sihtasutus. Praegu teab iga asja vastu vähegi huvi tundev jõmpsikaski, et linna sihtasutuste tüüpi organisatsioonide ainus eesmärk on sahkermahker ehk linna laenukoormuse numbrite ilustamine.
Tegemist on vastutustundeta loodud puukettevõttega, mille töötajatele palga maksmisele puudub igasugune põhjendus. Koolide remondi haldamine on paras töö ühele projektijuhile.
Probleem on eelkõige selles, et paratamatult tuleb koolivõrku laste arvu vähenemise tõttu koomale tõmmata, aga kuni nimetatud rasked otsused tegemata, raiskab koolide sihtasutus sadu miljoneid kroone järjest ebatõhusamaks muutuvale süsteemile.
Pärnu linnavalitsus näitas kinnisvarabuumi ajal linna arengu juhtimises üles sihikindlat küündimatust. Keset Pärnu linna seisavad ilusasti rahvusvaheliste hansapäevade eel parkimismaja varemed. Arendaja vaagub hinge ja suure tõenäosusega ei ole tal raha ehituse lõpetamiseks.
Mõistlik linnajuht oleks kutsunud vaenutsejad kokku ja üritanud asja lahendada, kuid selle asemel asus linnapea Mart Viisitamm ühe ärigrupeeringu poolele. Juhi tugevust ja tarkust näitab oskus kriisiolukordades hakkama saada ja parkimismaja varemed on monument saastpoliitikale, milles jõudumööda osalesid kõik toonased opositsiooni- ja koalitsioonierakonnad.
Halvasti planeeritud linna kulud ulatuvad pikas perspektiivis miljarditesse ja vastutus selle eest langeb eelkõige Pärnu linnavolikogu küündimatule planeerimiskomisjonile, vastavale abilinnapeale ja linnavalitsusele üldiselt. Aida tänava väljaehitamine on iseenesest tore mõte, kuid tühjade kontorite ja korteritega “Pärnu suure müüri” katastroofi tagajärgede neelamiseks läheb aastaid.
Linnavalitsuse ülesanne on ettevõtluskeskkonna eest hoolitsemine ja ühel valdkonnal ülemäära vohada laskmine on samasugune kuritegu kui selle liigne piiramine. Et Pärnus inimesi vähemaks jääb, oli selge juba kümme või rohkemgi aastat tagasi. Suure tõenäosusega on tulevikus kõige otstarbekam kõik need Aida tänava majad nelja-viie korruse jagu madalamaks võtta. Mõttetult lennus raha ulatub sadadesse miljonitesse kroonidesse.
Pärnu hädadele võib veel lisada teatud kohalike äriringkondadega seotud pehmema või kõvema korruptsioonitordi, mille ilusaimaks kirsiks on aastatetagune Pärnu sadama erastamine ja mahhinatsioonid akvatooriumiga.
Eraettevõtjate huvides tegutsevate poliitikute tõttu on Pärnusse jäänud ainult üks sadamaoperaator ja linn on kaotanud aastas dividendidena vähemalt kümneid miljoneid kroone. Ma saan aru Rein Kilgist, kes ettevõtjana tahab palju raha kokku kühveldada, kuid ma ei mõista kunagisi linnajuhte, kellel jätkub nurjatust oma linna kahjuks ja mõne eraettevõtja hüvanguks tehtud otsuseid õigustada. Siinkohal tervitused kunagistele AS Pärnu Sadama nõukogu liikmetest linnajuhtidele Väino Lindele ja Vello Järvesalule.
Viimasena tooksin välja Reformierakonna ja praeguse opositsioonipartei Keskerakonna juhtide suhtumise Pärnu elanikesse üldiselt. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on tagada kõigi oma kodakondsete põnnidele lasteaiakoht. Nii isiklik kui mitme tuttava kogemus näitab, et seda kohustust ei täideta.
Kohata lapsi on Pärnus vähemalt ühe lasteaia jagu, lisanduvad lasteaedade ülerahvastatud rühmade asukad. Olukorras, kus eelmise linnapea kahtlase maine hoidmiseks kulutati aastas miljoneid kroone (nõustamistasud ja nõunike pidamine), kulutasid paljud töötavad noored vanemad kuus tuhandeid kroone eralastehoiule.
Seaduses on kirjas, et kohalik omavalitsus peab tagama vajajatele lasteaiakoha, avalike suhete juhtimise kohta pole seal sõnagi. Kuna see asi mind ennast puudutas, tegin omal ajal arvestuse, et linnapea Viisitamme mainekujunduse raha eest saanuks eralastehoiust tellida vähemalt 20 lapse hoidmise.
Lühidalt võib seda sigadust käsitleda nii, et linnapea maine hoidmise raha riisuti muu hulgas Pärnu väikeste lastega perede heaolu arvelt. Vastutus selle eest langeb otseselt Jane Metsale, kes juhtis haridusvaldkonda nii linnavalitsuse eelmises koosseisus kui praeguses.
Ma saan aru linnapea Toomas Kivimägist, kelle huvides on Pärnu poliitilise status quo säilitamine.
Pikas perspektiivis aga on Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu tegevusele õiglase hinnangu andmine võtmeküsimus ja see on vajalik eelkõige nende parteide enda sisemise puhtuse pärast.
Ma usun, et me kõik, kaasa arvatud poliitikud, tahame, et poliitikud oleksid ausad, kindlameelsed ja targad. Pärnu vanade parteide poliitiline juhtkildkond väldib sihikindlalt oma tegudest johtunud probleemide eest vastutuse võtmist. See tähendab, et niikaua kui sellised inimesed on võimu juures, on Pärnu linn omadega mudas.
IRL on suutnud vähemalt uued näod kohaliku parteiorganisatsiooni etteotsa tuua, kuid Reformierakond laseb vanakeste juhtimisel edasi.
Vangi ilmselt kedagi ei saadeta, aga edaspidise poliitilise selguse huvides tuleks eelkirjeldatud tüüpi asjad üle vaadata ja vähemalt otstarbekuse seisukohast anda hinnang kunagiste linnavalitsuste tegevusele.
Kivimägiga võimule pääsenud uued poisid ja tüdrukud on küll toredad, aga vanade parteide juhtfiguurid on vaevalt võimelised ennast parandama ja nende taak rõhub kivihunnikuna praegustki võimuliitu.