Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Härrased, mul on teile teatada kurb uudis. Meie linna saabub revident. Need legendaarsed sõnad on kõlanud sadadel lavadel, kuid ikka püsib Nikolai Gogoli vene rahvuslik huumor aktuaalsena ega jäta kedagi külmaks.
Möödunud nädalal oli Endla laval võimalik jälgida septembri lõpus Tallinna Vene Draamateatris esietendunud Revidenti, mille lavastas Vassili Senin Moskvast.
Kuigi vana lugu etendus mõneti uudses vormis, ei takistanud see tundmast tegevuse maalähedust ja slaavilikku eripära. Lavastuse kaks esimest vaatust mõjusid kui millegi ootus ja ettevalmistus. Tõelise hoo sai lugu sisse kolmandas vaatuses, milles kulmineerusid iga persooni isiklikud suhted Peterburist pärit ametniku Ivan Aleksandrovitsh Hlestakoviga (Ilja Nartov).
Hlestakovi roll ei kuulu lihtsate kilda, seda enam, et Gogoli repliigid ja ütlused sellest näidendist on paljudel kirjandushuvilistel peas.
Nartovi jultunud ametnik oli tavapärasest närvilisem, kuid selle lavastuse konteksti sobis see suurepäraselt. Tema häbematus kasvas järk-järgult, kuid lõpuks jäid süüdi kõik teised. Nartovi Ivan Aleksandrovitsh valitses näidendi ja tema tegelaskujude üle ning teenis selle eest publikult kõige tulisema aplausi.
Eheda linnapealikuna ühendas seltskonna Anton Antonovitshina Eduard Toman, kelle hirm ja provintslik kuulekus valmistasid Peterburist tulevale tshinovnikule soodsa pinnase ette.
Toman on ennegi Endlas mängides meeldivalt üllatanud. Linnapealiku roll Revidendis lisas tema osade galeriisse uue värvika pildi.
Gogol on näidendit kirjutades näitlejatega arvestanud ja andnud neile kõigile võimaluse rollile vastavalt särada. Eriti õnnestus see kolmandas vaatuses, mil meelas peretütar Marja Antonovna (Jelena Tarassenko) noort Hlestakovi võrgutas.
Paraku polnud tal edu, sest veelgi meelam pereema Anna Andrejevna (Tamara Solodnikova) osutus osavamaks ja kiiremaks, mõjudes eriti groteskselt oma kiila peaga.
Säravad dialoogid nii sõnas kui pilkudes iseloomustasid Luka Lukitsh Hlopovi (Juri ˛ilin) ja Artemi Filippovitsh Zemljanikat (Kirill Käro), kelle heatahtlikkus ja truualamlikkus kuulus vastavalt vajadusele nii Hlestakovile kui linnapealikule. Oleg Shtshigorets kohtunik Ljapkin-Tjapkinina oli kohati soliidsem, kuid mitte piisavalt, et ülejäänud seltskonnast oluliselt erineda.
Võtmerolli etenduses esitas Aleksandr Okunev kõiketeadva ja -aimava postiülemana.
Klassikat lavale tuua pole lihtne. Seda on eelnevalt liiga palju mängitud ja vaatajail on klassikast kindel ning väljakujunenud arusaam. Ometi annab igihaljast satiiri ja huumorit uudse nurga all esitada, seda enam, et Gogoli näidendis püstitatud probleemid on aktuaalsed tänapäevalgi.
Vassili Senini lavastatud Revident on mõjus ja toimiv ega jäta kedagi külmaks. Teatri üks eesmärke ongi mõtlemisest võõrdunud inimest eluteatri üle järele mõtlema panna.
Toomas Kuter