Väikelinnast pärit diplomaat päästis Eesti vabariigi kulla

Rootsipunane, veidi kooruva värviga kahekorruseline maja Kilingi-Nõmme peatänava ääres kannab meenutusi sepa pojast, kes päästis Eesti vabariigi kulla ega lasknud punase pöörde järel sulgeda Londonis kodumaa saatkonda.

Jürikuul paar aastat tagasi kinnitati sugulaste ja linnavalitsuse algatusel Pärnu maantee 53 maja tagaküljele plaat, mis ütleb, et siin on diplomaat August Torma noorpõlvekodu. Kuulsa mehe mälestustahvlit ei olnud mõtet hoone esiküljele paigutada, sest fassaad jääb õue poole.

Mis aastal too puumaja tagaküljega peatänava poole sattus, seda ei oska majaomanik Tõnu Voll täpselt ütelda. Küll aga teab ta, et tema vanaonu Augusti isa olnud nii kange mees, et vedanud 16 paari hobustega maja teiselt poolt teed siia. Sellise kuulmatu teguviisi põhjus olnud naabrimees, kes tema naist läbi akna kiikama hakkas.

Kirjad igast ilmakaarest

“Vedamise ajal jäi maja kööbakaks, pärast ehitati vundament alla, palkide peal lumega toodi,” seletab Tõnu suguvõsale omandireformiga tagastatud maja juures.

Vanaonu Augusti ajast on natsionaliseeritud ja nõukogude ajal võõrastemaja, postkontori, telegraafi ja kauplusena kasutatud seinte vahel vähe alles. Siin ei ole enam ka 19. sajandil Dresdenis valmistatud klaverit, ainsat mööblieset, mida riigistamise järel pihta panna ei suudetud.

Väike August õppis klaveril mängima, hiljem harjutas sellel tuntud lauluõpetaja ja koorijuht Toomas Voll.

Toomase õde Anu Kersalu ütleb, et ilmselt ongi tema noorema venna musikaalsus vanaonult pärit, sest tollel olnud absoluutne kuulmine.

Suguvõsas on läbi aastakümnete hoitud kaarte, mis Peterburi ülikooli lõpetanud onu (jutus ei kasuta vestluskaaslased pikka vanaonu nagu ka vanatädi nime Anni ees - S. P.) diplomaadina maailma eri nurkadest postitas.

August Torma, kes kuni 1940. aastani kandis sünnipärast perekonnanime Schmidt, on olnud läinud sajandi kahekümnendatel aastatel Eesti esindaja Leedus, Pariisis, Brüsselis, Moskvas. Kolmekümnendatel jätkus tema diplomaadikarjäär Roomas, Berliinis, Londonis, aastatel 1934-1940 oli ta Eesti esindaja Rahvaste Liidus.

Nagu kalligraafi käega kirjutatud postkaartidel kangastub tollane töö, aga ka hoolitsus koduste eest.

“Mina kasvasin selles vaimus, et tema oli meie peres eeskuju - tänu tädi Annile, Augusti õele,” kinnitab Anu. Ema liini pidi sugulase koolivihikuid sätiti Anu ette, nende järgi õppis ta, kui hoolikalt peab kirjutama.

“Nad pidasid temast ju kõik väga lugu, ta oli haritud, pere eest hoolitsev inimene, ka korda nõuti meil onu Augusti järgi,” räägib Anu.

Läbi kahina kostis onu hääl

Suguvõsas liigub jutt, et diplomaadina aitas Torma päästa Eesti Vabariigi kulla, viies selle punaste tuleku eel Rootsi. Maailma jõuvahekordi mõistes palus ta 1939. aastal tuua oma vara Toompealt noorpõlvekodusse.

Põhimõttekindla mehena ei lasknud ta sulgeda Eesti saatkonda Londonis ega andnud seda üle Nõukogude Liidu esindajatele. De jure jäi Torma Eesti Vabariigi esindajaks surmani.

Raudne eesriie pani piirid sugulaste suhtlemisele. “Vanemad tegid mulle selgeks, et ma ei tohi rääkida võõrastele oma onust,” mainib Anu. Aga igal jõululaupäeval pidas onu Inglismaal oma kodumaa rahvale kõne ja laulis tema juhatatav segakoor.

Keelatud raadiojaam Ameerika Hääl kandis selle üle.

“Läbi plärina kuulasime neid saateid,” räägib Anu. “See oli nii, et tädi Anni nuttis, ema nuttis ja isa valvas, et keegi aknast ei näe ega kuule ja et keegi külla ei tule. Onu lõpetas alati oma kõne sõnadega: küll tuleb aeg ja Eestimaa saab vabaks.” See aeg tuli 20 aastat pärast August Torma astumist toonela teele.

1971. aastal tabas Kilingi-Nõmmes elavaid Torma sugulasi suur shokk, mitte eeskujuks olnud onu surma, vaid ajalehes Kodumaa avaldatud artikli pärast.

“Seal oli suur artikkel, kuidas igavene pätt ja kaabakas August Torma röövis väliseestlaste varandust, kuidas ta Alfons Rebasega valmistas ette spioone Eestisse saatmiseks,” jutustab Anu tollast kirjatükki ümber. “Ema oli kohutavalt kohkunud, Anni-tädi nuttis, aga tema oli ka see, kes ütles: las nad räägivad.”

Järgnes KGB-meeste kutsumata külaskäik väikelinna. Anu ütleb, et ta oli tõsiselt kartnud.

Ajahammas on kahandanud onu Augustist jäänud kirju-kaarte, suguvõsa hakkajamad liikmed püüavad täita auke diplomaat Torma eluloos.

Otsad jäävad lahti

Saatuse tahtel jäi too mees järeltulijateta, kuigi oma naise Aliisiga oli neil olnud imeline armastus. “Nagu nad kokku said, nii nad kokku jäid,” teab Anu ema ja Anni-tädi juttudest. “See oli imeline armastus ja kui Aliis 1970. aastal Londonis suri, ütles Anni-tädi: nüüd Augustit enam kauaks ei ole.”

Anu kinnitab, et tema esimene poeg on lapsepõlvepildil väga sarnane onu Augusti poja Einariga. Paraku kaovad Einari jäljed teadmisesse, et pildistamise ajal kukkus ta nelja-aastasena Toompea trepil, pea ees, ja sai ajutrauma. Seejärel saadeti ta Saksamaale hooldeasutusse.

Võib-olla selle psüühilise kaotuse pärast pühendaski diplomaat Torma ennast heategevusele ja rajas Välis-Eesti kiriku, et kodumaast kaugel oleks võimalik pühakojas hingerahu leida.

“Siis, kui meil oli suur vabaks laulmine, esines teleris Välis-Eesti pastor, tema mainis, et August Torma koos oma naisega aitas inimesi, et nad olid suure hingega inimesed,” mainib Anu. See kinnitas tädi Anni juttu oma vennast Augustist, kes võis ennast unustada ja kõiki teisi aidata ning oli väga suure töövõimega.

Anu lubab kunagi ära käia Suurbritannia Ühendatud Kuningriigis, mille pealinnas on suguvõsale teadaolevalt Eesti saatkonnas vaadata tema vanaonu Augusti Kotkarist ja ligikaudu 30 aumärki ja medalit. Loomulikult tahab ta minna Augusti-Aliisi hauale.