Kontserdimaja on kui õbluke neiu, õrn ja õhuline

Aivar Mäel, Eesti Kontserdi direktoril, on muusikule passivalt tundeline loomus. „Pärnu kontserdimajal on hea hingus,” ütleb ta vähem kui kahe nädala pärast valmivat hoonet uudistama tulnud ajalehemehele. „Ja ta näeb mõnus välja, ta on sihuke õbluke!”

Kõneleja säravad silmad tunnistavad, et ta ei vurista mingit külaliste jaoks varutud valvejuttu, vaid räägitu tuleb hingest ning võltsi ega valet selles pole. Seepärast ei pane ka Mäe järgnev väide - Pärnu kontserdimaja on naissoost, sest ta on nii õrn ja läbipaistev - kuulajat imestama.

Tõsi mis tõsi. Kui üks maja on juba jupp aega enne tellijale üleandmist nii pilkupüüdev, siis milline on hoone veel sel päeval, kui ehitaja käed tasku surub ning väsinult, aga rahulolevalt ohkab: kõik! Selline ta sai, sest paremini enam ei saanud.

Läinud neljapäeval oli aga kuu lõpuks kooruva ilu nägemiseks vaja toimuvasse väga pühendatud või pühendunud silma. Lehemehel seda hakatuses pole ning nii toriseb ta Mäele, kas viimane ka ise usub, et laupäeval, 30. novembril kell 18 on seesamune kontserdimaja täis ülipidulikult rõivastunud kohalikku ja kaugemaltki rahvast, kes, karta on, nutab avakontserdi ajal meeleliigutusest põranda märjaks. Sest ime teeb inimesed alati härdaks.

Saavad aga avapeo nõud pestud, on otsas ka pärnakate huvi. Eesti Kontserdi direktorist aga saab tänapäeva pühamees, kes peletab muusikatempli uksel õilsasse paika kippuvaid kerglasi.

Mäed ei vii selline noriv pärimine sootuks endast välja. Ta vastab, et täpselt taolise küsimisega tüüdati teda nii enne Estonia kontserdisaali kui Vanemuise kontserdimaja renoveerimist. Aeg on näidanud, kuidas parastajate lootused on läinud tühja ning Eesti Kontsert tabas oma julgete projektidega naelapead.

Taaralinna muusikapalee kauniks ehitamisest on nüüd viis aastat möödas ja keskmiselt 130 000 kontserdikülastajat aastas räägivad selget keelt lõunaeestlaste jätkuvast muusikahuvist.

Ei lähe Pärnuski teisiti.

Murede koorem hakanuks vaid sel juhul kandjat maad ligi suruma, kui ta olnuks nii ohmu, et tellinuks monofunktsionaalse maja.

Mäe nõuab, et vaadaku ajakirjanikusaks teda päris pika pilguga ja tunnistagu ausalt, kas ta näeb enda ees tölplast.

Külaline takseerib ning tunnistab tõtt: ei, rumal see inimene küll ei ole.

„Vaat nii!” ütleb Mäe selle peale ühe oma lemmikväljendeist.

Rääkida, et maja sai Pärnu tarvis liiga suur, pole mehejutt. Aeg on näidanud, et Eestis on 900-1000 istekohaga saal minimaalne, mida tasub ehitada. Ja samas on see ka maksimum. Pärnu oma 536 parteri- ja 399 rõdutooliga sobib sellesse suurusjärku suurepärselt. Ent kui on tarvis, mahub ära ka tuhat pealtvaatajat. Näiteks juba detsembris lähevad sellisele hulgale neli kontserti.

Julgeb kuulaja panna selle arvu kahtluse alla, on Mäe kraps skeptikule kätt pihku suruma, et kui ei usu, veame kihla.

Ajakirjanik pole hasartne mängur, patsimisest ei saa asja.

Et uue saali võimalused selgemad oleks, juhib „giid” külalise põranda alla ning näitab, kuidas „kõik on hüdraulika peal, põrandad on aga kolme tiku peal.”

Saksmannide küsitud 40,2 miljoni krooni asemel hoopis Tallinnas Dvigatelis 1,2 miljoni eest valmistatud originaalne süsteem võimaldab mängida vaatajate-kuulajate-mängijate 1200 m² suuruse jalgealusega nii, et loetud minutitega on saal valmis kas ooperi- või balletietenduseks või hoopis autonäituseks. Jah, üpris pea toimub Pärnu kontserdimajas ka see.

„Vaat nii,” ütleb Mäe. Ja toolidega pole üldse muret. Need on siinidel ning ühel mehel on saal neist lagedaks sõidutada naljaasi.

Mõni aeg hiljem põranda peal seistes lükkab „giid” toolialuseid näpuga siia-sinna, tõestades nii oma jutu paikapidavust. Ühel hetkel on ta täis otsustavust demonstreerida ka hüdraulika võimalusi, ent juba hirmkallist aafrika puust parketi esimesi ribasid paika kleepivad töömehed ei anna niisama lusti luusijatel mängida ega end segada. Küll pole neid keelamas suurt saali kammersaalist lahutavate uste juures.

Küsib ajakirjanik, kas kontserdimajal on palgatud oma jõumeeste jõuk, kes neid hiigelsuuri tiibu kokku ja lahti lükkab, hakkab Mäe naerma. Toetab siis käe pealtnäha tonne kaaluva plaadi vastu ja… imede ime: uksepool liigub. Kui uks kinni panna, siis on heliisolatsioon nii hea, et ühel pool võib Eri Klas dirigeerida ERSOt ja teisel pool mängida keelpillikvartett, teineteist nad ei sega.

Uks täidab oma funktsiooni ka siis, juhtub seina taga heavy metalli müristama Iron Maiden või Manowar. Mäe ütleb, et ta pole päris kindel, kas taolised bändid kontserdimajja pääsevad, ent kohe kindlasti ei saadeta neid sellise sooviga lagedale tulles hoobilt minema: hoone on polüfunktsionaalne.

Eks tõesta viimast seegi, et tellija, Eesti Kontserdi korraldatud etendusi või muusikaüritusi on kuus keskmiselt neli. Kõik muu aja toovad rahva majja teised.

„Jaanuarist maini on planeeritud üle 100 ürituse. Kui vaatan juunist augustini, pole seal ühtki vaba päeva,” tõestab Mäe, et hästi toovad.

Küsimisele, kas selle hoonega ühele poole saamise järel on tema elutöö tehtud ning ta heidab loorberitele tukastama, on Mäel lühike vastus. Aujärjel puhkamiseks on ta veel liialt noor.

Pärast tükkis täiega 95 miljonit Eesti krooni maksva kokku 5500 m² põrandapinnaga kontserdimaja ehitamist on ootamas järgmine töö ja siis jälle järgmine.

„Vaat nii!”