Järvi ärgitas Artur Uritamme oma loomingut salvestama

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

“Olen 39 aasta jooksul olnud nii möldriemand, köstriproua kui muusikaõpetaja abikaasa, ja seda kõike ühe mehega abielus olles,” naerab 87aastane vanaproua Ellen Uritamm.

Helilooja ja muusikapedagoogi Artur Uritamme lesk jutustab, et nende perel oli olude sunnil väga liikuv eluviis. Ühtekokku on neil olnud kümme kodu mitmes Eestimaa paigas.

Viimane, kus elati 22 aastat, kuni Artur Uritamme surmani, asub Pärnus Aia tänavas. Aia 12 maja seinale on tuntud helilooja ja muusikapedagoogi mälestuseks pandud tahvel.

Tulevase muusikategelase Arturi ja kultuuritöötaja Elleni tutvus sai alguse läbi muusika. “Tema õppis konservatooriumis ja mina olin suur kontsertidel käija,” meenutab Ellen Uritamm. “Liikusime ühes seltskonnas ja eks ma talle siis silma jäingi.”

Pärast kokkusaamisi 1930. aastate keskpaiku ei kuulnud Ellen ja Artur teineteisest tükil ajal midagi, kuni kuus aastat hiljem kohtusid juhuslikult Tallinna tänaval. Ellen elas tollal Tallinnas, Artur Koluveres. “Ta oli seal veskis möldriks ja kutsus mind möldritööd vaatama.”

Muusik möldriks

Kuidas konservatooriumi diplomiga noormees, Artur Kapi õpilane möldritööle sattus?

Eestis tulid võimule venelased ja vastne muusik saadeti oma parima konservatooriumi lõpetanu stipendiumiga Leningradi ja Moskva muusikaeluga tutvuma.

Artur Uritamm töötas siis konservatooriumis. “Et Arturil läks tollal väga hästi, ta sai mitu muusikaauhinda oma tööde eest, olid paljud tema peale kadedad, tekkisid intriigid,” jutustab lesk.

Venemaalt tulles kirjutas Uritamm oma muljetest sealse muusikaelu kohta kiitva artikli muusikalehele ja selle eest tituleeriti ta kommunistiks.

“Artur oli otsekohene inimene, kes intriige ei sallinud. Ta otsustas kõrvale tõmbuda. Nii ta sattuski Koluvere veskisse, mille tema vend oli üürinud. Oli seal juhataja ja mölder ühes isikus.”

Ellen läks möldritööga tutvuma, 1943. aastal nad abiellusid.

Pealinnast Kullamaale

“Heliloojate liidu esimees Eugen Kapp kutsus Arturi tagasi Tallinna,” jutustab vanaproua.

Artur Uritamm pidas tollal korraga kolme ametit. Ta oli muusikafondi direktor, konservatooriumis literatuuri õpetaja ja ajalehe Sirp ja Vasar juures muusikaosakonna juhataja.

Tallinnas ei õnnestunud perel korterit saada. Kui tuttav pastor tuli muusikut Kullamaa kirikusse organistiks kutsuma ja lubas ka elamise, otsustas pere Kullamaale kolida.

Lisaks orelimängimisele tuli Artur Uritammel vahepeal köstri kohuseid täita. “Nii pidi minu mees surnuid matma ja lapsi ristima. Ainult laulatada ega armulauale ei tohtinud ta inimesi võtta,” meenutab Ellen Uritamm.

50ndatel visati Artur Uritamm Eesti heliloojate liidust välja, sest ta polnud kirjutanud nõukogulikku muusikat ja oli olnud kiriku teenistuses.

1951. aastal kutsuti Artur Uritamm Märjamaa kooli muusikaõpetajaks. Mõni aasta hiljem kolisid Uritammed Pärnu muusikakooli direktori kutsel kuurortlinna. “Artur tuli Pärnu muusikakooli klaveri ja literatuuri õpetajaks,” seletab naine.

Pärnuski kummitasid peret algul elamisemured, kuni lõpuks saadi korter Aia 12 majja. See oli 1961. aastal, Artur Uritamm oli siis 60aastane. “Alles nüüd oli võimalus abikaasal oma heliloominguga tegelda, sest seniajani oli kolmelapselise pere isal tulnud elamismuredega tegelda,” jutustab naine mõtlikult. “See oli nagu saatusest määratud, et tal oma heliloominguga tegelemiseks eriti aega ei jäänudki.”

Kodu 20 aastaks

Aia tänava korteris sai Artur Uritamm lõpuks oma toa. Paar-kolm asja jõudis ta veel teha, põhiliselt redigeeris ja viimistles oma varasema aja sümfooniaid ja klaveripalu.

Ellen Uritamm kõneleb oma kadunud abikaasast kui väga tagasihoidlikust inimesest. “Arvan, et kui keegi poleks ärgitanud, polekski ta loomingust võib-olla midagi salvestatud,” kõneleb naine. “Tema sõber Neeme Järvi oli suur ärgitaja, tegi alguse lahti, juhatades tema sümfooniat. Kalle Randalu on tema klaveripalu mänginud ja plaadistanud.”

Artur Uritamme loomingut on esitanud ja raadiofonoteeki lindistanud paljud teisedki tuntud muusikud.

“Artur oli väga aus ja oma põhimõtetele truu,” meenutab lesk. “Ta oli puhta hingega inimene, kuid küllaltki raske iseloomuga. Ta võis näiteks nädal aega sõnagi rääkimata olla, kui mõni pisiasi oli teda ära pahandanud, seevastu suurtes asjades oli ta andestav ja arusaav.”

Suurt ja laia seltskonda muusik enda ümber ei armastanud, talle meeldinud üksi olla. Kellega ta oli sõber, sellega tõeliselt. Vaatamata vanusevahele, sobis ta väga hästi Neeme Järviga, hea sõber oli Gunnar Aarma.

Artur Uritamm oli taimetoitlane ja teda huvitasid terviseprobleemid. Paljud võõrad inimesedki käisid temalt nõu ja abi küsimas.

Artur Uritamm suri 1982. aastal 80aastaselt oma Aia tänava kodus.

    Tagasi üles