Tallinna loomaaias elab Janno nimeline ilves

Pärnumaal Kaisma vallas elustab viiendat aastat metsloomi jahitubade tarvis loodusesõber Janno Lang, kelle tavatuim elujuhtum jääb neljateistkümne aasta taha, kui Tallinna loomaaias hakkas ilvesepoeg kandma tema nime.

Rahvasuu hüüab 45aastast meest topisemeistriks, õigem nimetus on taksidermist. Mida teeb sellise elukutse esindaja? Vastus on Langi kodu seintel: sea- ja põdrapeatrofeed, faasan vaibal, nugisetopis, elusuuruses kala…

Kapi pealt jälgib ümbrust armas koprapoeg, ees näritud puujunn nagu nüri noaga teritatud jäme pliiats. Kobras on paigutatud oma iseloomulikku ümbrusesse ja topise alus on ovaalne ning pisut üle poole meetri pikk.

Tänavune Eesti jahimeeste püha Hubertuse päeva tähistuspidu Tartus tõstis Langi kui professionaali maine tippu.

Eestis tunnustatud mehele anti lisaks rahvusvahelise eksperdi tunnistus. Selleks tuli tal osaleda vähemalt kahel rahvusvahelisel trofeede hindamisel. “Tunnistuse saamine võttis 12 aastat, näitusi toimub harva,” mainib Lang.

Õhk töökojas lõi pähe

Fotograafiga Kergu külas elava taksidermisti töökotta sisenemisel tundsin kohe, et toa õhk päris värske ei ole. Midagi karta ei osanud: aken oli lahti ja ventilaator huugas. Mõne aja möödudes tundsin peas õõtset, nagu oleksin joonud klaasi veini.

“Eks mul ole siin puha keemia. Nohu ja bronhiit kallale ei tule, sest batsillidki annavad otsad,” läheneb Lang asjale humoorikalt.

See, et ta õhtuks üleni haiseb nagu pomm, polevatki kõige hullem. Aga formaliin, see pisikute tapja, mida ta pintsliga kannab nahkadele, et need säiliksid, mõjub kui pisargaas. “Kõige karmim asi. Juhtun doosiga eksima, lööb hinge kinni ja pisara silmast,” räägib topisemeister.

Nahka ei tohi himustada koi ega bakterid: oh hullu, kui trofee seinal-põrandal haisema hakkaks! Mees askeldab laua juures, kus põdrapea kollakasvalge mulaazh. Selgub, et tulevasel trofeeomanikul vedas. Tänu ajakirjanike tulekule võttis Lang kohe pea ette, ka külmkapis polnud sellele enam ruumi. Järjekord olevat kaks kuud.

“Külmikutes ootab kolm põdra- ja kaks hirvepead, lisaks sigu ja sokkusid. Materjali on kõigeks: trofeedeks, topisteks ja vaipadeks,” väidab Lang.

Kui põdrahooaeg käis, oli nädalavahetustel ukse taga korraga kümmekond verist pead. “Trofeede poolest läheb asi ülesmäge, iga jahimees tahab,” kinnitab mees, kes Kaisma jahiseltsis 23 aastat püssi hoidnud.

Lang tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana ja tema firma kannab nimetust Jaht ja Mööbel.

Naerdes ja põdrapead fotograafi ette sättides tõrjub mees firmanime teise poole: “Mööbel on ammu plaanist maas. Alguses tegin kappe, laudu ja kõike, mis toas vaja. Nüüd nikerdan mõnele jahimehele, kui ta hästi palub, põdrasarvedest laekupli, kamina ette roobihoidja või sarvedega kaunistatud serveerimislaua. Põhitöö on aga metsloomadest topiste ja nende nahkadest vaipade valmistamine.”

Meister arutleb, et Eestis vist ei leidugi jahituba, kus mõnd tema tööd näha poleks.

Jälle nahk üle kõrvade

Meistrile tuuakse verised pead koju seepärast, et nii saab ta pea reeglite kohaselt nahastada. See on esimene kord, kus ta tõmbab loomal naha üle kõrvade. Teist korda teeb ta seda töökojalaual, ainult et topib üle kõrvade tagasi…

Valge põdrapea mulaazh on oma tehtud. Selleks vajaliku segu valmistab meister ise. Valab selle vormi, kus vedelik paisub nagu makrofleks. Vahupea tuleb lihapeaga võrreldes poole kergem, nii et seinale läheb keskeltläbi 15 kilo kaaluv trofee.

“Valan segu osade kaupa, sest sisse tuleb panna ka armatuur, mille abil trofee alusele kinnitada. Üks armatuuriosa peab ulatuma sarvede alusluuni. Et makrofleksi vähem kuluks, topin segusse põrandapapi tükke, puitu,” selgitab Lang. Mulaazhi tegi ta kogu päeva, kuid pea seinalesaamiseks kulub kokku 20 tundi tööd.

Meister näitab klaasriidest ja vaiguga immutatud põdrakõrvade jäljendeid, mis samuti oma kätetöö. Kõrvad, mille üle õige pea taas nahk tõmmatakse, on juba valmis ja Lang sätib neid pea külge. “Kerge ja tugev materjal,” kiidab ta.

Juttu saatnud mürisev trummel seiskub. Mees hakkab välja tirima selles keerelnud peanahka, kust variseb saepuru. “Saepuru aitab naha viia konditsiooni, mis lubab ta mulaazhile peale tõmmata,” selgitab ta.

Nahka tuleb veel töödelda höövelketta all. Lang hoiab terava ketta all nahka, seda edasi-tagasi liigutades. Leian, et õhuke kinnas ei kaitseks sugugi, kui ketas juhtuks mehe käenaha läbi lõikama. Meister noogutab. “Ohtlik ikka, ainult et ei tohi ennast unustada,” kostab ta. Paksemat kinnast aga ei saavat kuidagi panna: sõrmedega tuleb tunda, kas nahal paras paksus käes.

Höövel jääb seisma. Lang asub põdrale peanahaproovi tegema ja leiab, et ninasõõrmed on pisut laiad. Naha fikseerimine mulaazhile käib süstlanõeltega, mis teravad ja mille otsikust hea näpuga kinni hoida. Neid on laual karbitäis. Kõrva kohta mainib meister, et praegu näeb see välja nagu lutakas, aga kui ta naha alt formaliiniga töötleb ja kõrva ääred autopahtliga siledaks lükkab, on sel juba ilmet. Silma sobitamisel selgub: kulmu tuleb alt täita. Selleks on skulptorisavi.

Mannekeeni saab töödelda kipsi, savi, tsemendiga. Kipsi pehmendab PVA-liim.

Selgub, miks meister eelistab pead ise nahastada ja nahadki parkida. “Mul on pärast vähem tööd. Näete, siit on nahk veninud ja sealt tuleb kokku tõmmata,” osutab ta.

Silmade sättimise ajal ajame meiegi silmad suureks: põdrasilmapaar maksab 485 krooni! Pea hind, kui topis trofeena seinale läheb, tuleb 3500 krooni. Kommentaari peale, et kena kopikas, reageerib meister: “Aga kui mees joob pudeli-kaks õlut päevas, paneb paki suitsugi ette, siis mis see aastas teeb?” Tõepoolest, trofee jääb kogu eluks.

Taksidermistidel ei ole Langi ütlust mööda suuri saladusi, info käib käest kätte ja eks olulisim ole raamatuteski kirjas. “Rootsis, Ameerikas, Saksamaal on asi nii täiuslik, et sealt saab kõike tellida, ka terve looma. Liimi ainult karvad selga,” kinnitab meister.

Karu lamas toas laual

Põdrapea seinaleminek teada, uudistame karunahka. Meister toob selle süles lauale: vastu vaatab tühjade silmaaukudega noor Harjumaal lastud karu, õigemini nahk, mil pea küljes. Sellest saab põrandavaip. Nahk on kotist võetud ja natuke tutiline. Lang väidab: “See tuleb uuesti leotada, klambrite vahel sirgu tõmmata ja siis on ta sile nagu samet.” Karunaha kinnitab Lang lõpuks veluurvaibale. Vaiba hind tuleb 3200 krooni.

Nii trofeepäid, topiseid kui vaipu püüab taksidermist töökojas paar nädalat valmina hoida, et olla tehtu kvaliteedis veendunud. Sellest hoolimata ei kao kemikaalide lõhn täiesti, vaid seda jätkub klientide kodudessegi.

“Pikapeale lõhn haihtub. Ja miskipärast armastavad kassid hirmsasti pargitud nahal püherdada. Minu oma kassid ka. Mingi kaifi peavad nad sealt saama.”

Vaibakssaamist ootab veel kaks karunahka. Nende järel läheb lauale hundinahk.

“Karunahad tulevad parkimistöökodadest tavaliselt jõulude paiku, nii et küllap on neid varsti rohkem. Hundijahi aegki alles algab,” tähendab mees.

Materjali, millega taksidermist töötab, minevat nagu leiba. Silmi tellib ta Saksamaalt Karl Lange firmast korraga 10 000 krooni eest. Kõige kallimateks silmadeks peab Lang kalasilmi, need on 12millimeetrise läbimõõduga ja paari hind tuleb 250 krooni.

Raharöövel on silikoon, millest meister teeb kiskjate hambajäljendeid, 800 grammi silikooni maksab 1200 krooni.

Mäger ja päntajalg veel puudu

Tunnen ikka veel peapööritust, kui peremees meid töökojast välja viib, et näidata jahituba ja videot, mida ta metsas tegi sigadest, metsisest ja kitsedest.

Jahitoas puuduvad Eesti metsades elavatest loomadest vaid karu ja mäger. Mägra puudumist peab Lang oma hooletuseks, aga karuluba sel aastal Pärnumaal ei antudki. Tuleks mujale jahile minna.

Janno Lang ütleb, et jahituba on pere lemmikkoht. Abikaasa Aivi, lapsed Elar ja Eleri - kõik nad armastavad oma sõpru sellesse tuppa viia ja seal istuda.

Hõbemedaleid pälvinud trofeesid annab üles lugeda, maailmanäituste medalid ripuvad rohelise lindi otsas. Tuba nagu muuseum, kus kuluks päev.

Faasanitopis on tehtud oma farmis kasvatatud linnust, neid on Langi õueaias 200. Topisemeister pakub Eesti jahimeestele faasanijahi lõbu: viie-kuuemehelise seltskonna soovil laseb ta linnud metsa lahti. “Ja kui mõni kütt soovib, teen talle kohe faasanitopise,” ütleb Lang.

Ilves Janno on õrn ja hooliv

Meister jutustab loo, mis juhtus neliteist aastat tagasi.

Lang püüdnud ilvest. Load olid olemas, nii ilvese kui raudadega püüdmiseks. Aastane ilvesepoeg oli käppapidi raudade vahele jäänud, vaid varbad väheke kannatada saanud. Kahju oli tappa ja et loom oli end üleni poriseks püherdanud, otsustas jahimees pisikese koju tuua.

“Uudis levis ja mõne päevaga käis ilvesepoissi ligemale 300 inimest vaatamas. Aga mingi kade kaebas. Sellele reageeris looduskaitsja Urmas Vahur, kes tegi 25 rubla trahvi ja läkitas ilvesepoja Tallinna loomaaaeda,” meenutab Lang.

Parajasti tehti loomaaias filmi, nii et ilvest näeb Rein Marani filmi lõigul. Jäädvustati hetk, kui loom Pärnumaalt puuris toodi.

“Sellele ilvesele pandigi loomaaias minu nimi - Janno,” märgib taksidermist juuksetukka sügades.

Toimetusse naasnud, helistasin Tallinna loomaaeda. Selgus: ilves Janno elab seal mõnusalt.

Imetajate osakonna asejuhataja Anne Saluneem ütles, et varbaviga, millega loom neile tuli, pole ilvesepoissi milleski seganud. Praegu on ta 15aastane ning elab koos kaasa Pumpsiga, kes poegis kolm aastat järjest.

Loomaaias elab neli põlvkonda ilveseid, Janno ja Pumps on nende esivanemad. Mõlemad paiknevad “külmade” ehk talve mittekartvate kiskjate majas ja praegu on nende karv väga ilus. “Jannol on hallikas-pruunikas kasukas nõrkade täppidega,” rääkis Saluneem. Ilvesed elavad ligemale 20aastaseks.

Saluneem õpetas, et kui Pärnumaa lapsed isade-emadega loomaaeda tulevad, võiksid nad Janno ja Pumpsi asukohta talitajailt küsida. Loomade nimesid puuridel ei ole, sest lapsed hakkaksid neid nimepidi hüüdma ja neljajalgsed läheksid närvi.

Janno ja Pumps olevat rahulikud ja sõbralikud, Janno väga hea kaasa ja üks tõsine mees. “Hoiab Pumpsi, lakub teda ja õrnutseb,” kinnitas Saluneem.

    Loe ka neid

    Tagasi üles