Illa Raudik teeb mudilasi veega sõbraks

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Pärnus Kastani lasteaias mudilastele veetarkusi jagav allveeujumise maailmameister Illa Raudik meenutab kümmet koondiseaastat sooja südamega.

1973. aastal Eesti parimaks naissportlaseks tunnistatud Illa Raudiku auhinnakapis on aukohal kaks maailma- ja kolm Euroopa meistrivõistluste kuldmedalit ja hulk vähemkirkaid trofeesid, üheksa Nõukogude Liidu tshempionaadi kulda ja 23 Eesti meistritiitlit.

“Kümme aastat tippspordis andsid mulle tarkuse, et tööd tuleb alati teha rohkem, kui selle eest tasutakse,” kõneles särasilmne naine Kastani lasteaia basseini veerel.

Kui kaua olete Pärnu mudilastele ujumist õpetanud?

Juba neljateistkümnes aasta läheb ja see on tore aeg olnud. Armastan oma tööd, kui laps saab veega sõbraks, on rõõm kahepoolne.

Niikaua, kui mäletan, on vesi mulle meeldinud. Sündisin Vastseliinas, kuid olin viiene, kui meie pere Tootsi kolis.

Tootsis õppisingi ojast ülespaisutatud järvekeses ujuma.

Et meid keegi ei õpetanud, nägin hiljem palju vaeva, et konnaujumise õiged liigutused selgeks saada.

Kas alustasite sportlasekarjääri ujujana või tegelesite muude aladega?

Olin aktiivne sporditüdruk, tegelesin Tootsis algkoolis käies ja hiljem Vändras keskkooli ajal kergejõustikuga ja mängisin korv- ning võrkpalli.

Vesi meelitas, kuid võimalus ujumist harrastada tuli alles ülikoolipäevil Tallinnas.

Mida te pärast keskkooli lõpetamist õppima läksite?

Läksin tollasesse Tallinna pedagoogilisse instituuti sportmänge õppima. Et prillid segasid korralikult korv- ja võrkpalli mängida, spetsialiseerusin ujumisõpetajaks.

Raimond Isok aitas mul tehnikat parandada ja ühel päeval soovitas allveeujumist proovida.

Kui kiiresti te allveeujumises tippu tõusite?

Väga kiiresti, sest mul oli hea üldfüüsiline ettevalmistus ja võhma jätkus parasjagu. Oli huvitav aeg, eestlased olid allveeujumise pioneeridena teistest liiduvabariikidest samm ees ja suure kodumaa koondise kaudu oli tee välisvõistlustele avatud.

Mina pääsesin väljavalitute hulka 1968. aastal ja püsisin koondises kümme aastat.

Viis aastat hiljem krooniti teid kahekordseks maailmameistriks. Mis oli teie trump?

Võitsin tiitleid nii orienteerumises kui kiirusaladel. Üks minu trumpe oli kiirus, kuid palju aitasid meie mehed, kes pidevalt täiustasid varustust. Eestlased olid agarad leiutajad, minu lestad erinesid konkurentide omadest päris palju.

Kas jätsite vabatahtlikult tippspordiga hüvasti?

Olin heas vormis, kui suured Moskva ülemused leidsid, et nii vana inimene ei tohiks enam riigivapi ja vildist tähtedega SSSR villast dressi selga tõmmata.

Ega ma eriti põdenud, kõrgkoolidiplom oli taskus ja nüüd võisin oma elu elama hakata.

Võib arvata, et Nõukogude Liidu koondise liikme elu oli tavainimese halli argipäevaga võrreldes lust ja laulupidu. Kuidas te selle väitega nõus olete?

Oli seda ja teist. Sain palju reisida ja näha huvitavaid maid ja rahvaid, kuid tööd tuli teha meeletult.

Igas treeninglaagris tuli maksimaalselt pingutada, et koondisega tiitlivõistlustele pääseda. Tuli alla neelata mõnigi mõru pill, kui onupojapoliitika tõttu kõrvale tõrjuti.

Tagantjärele vaadates oli ikkagi vahva aeg, mida meenutades läheb süda soojaks. Ma pole hetkegi kahetsenud, et selle tee valisin.

    Tagasi üles