Johann Heinrich Rosenplänter oli kiriku- ja rahvamees

Pärnus Kuninga tänav 30 on tänapäevani säilinud maja, kus 19. sajandi esimesel poolel tehti eesti kultuuri-lugu.

Ja kuidas saakski olla teisiti, kui selles majas elas aastatel 1809-1846 pastor Johann Heinrich Rosenplänter.

Rosenplänteri tulles polnud hoone enam ammugi uus. Ehitatud 1696 ja ruumikamaks muudetud 1759. aastal, oli see Pärnu kesklinnas tavaline ilmetuvõitu puumaja, nagu 1860ndatel tehtud pildilt näha võime. Eliisabeti koguduse pastorimaja oli tollal hoopis tagasihoidlikum hoone kui praegu.

Aga kirikupastor polnud kaubasaks nagu Peter Harder, kes 1797. aastal oli kesklinna ehitanud tollase Pärnu moodsaima häärberi, maja, kus praegu asub linnavalitsus.

Seepärast pidas 26aastane Rosenplänter, 1782. aastal Valmieras sündinud ja varakult vaeslapseks jäänud äsjane Tori koguduse hingekarjane, uut kodu küllalt heaks, et seal elada, ehkki maja lasi tuult läbi ja oli niiskevõitu.

Tegelikult polnud Eliisabeti kiriku pastorimaja Rosenplänterile võõras nagu siinse koguduse elugi.

Vastupidi, sest Rosenplänteri eelkäija, Eliisabeti pastori Christian Friedrich Dingelstaedti naine Amalie oli Rosenplänteri lihane õde.

Pärnus sai Rosenplänter tuule tiibadesse

Rosenplänter tuli Pärnusse 1809. aasta kevadel. Teda ootas ees 24aastane lesestunud õde, kes oli oma mehele sünnitanud kaheksa last.

Õe majanduslik olukord oli ilmselt meeleheitlik, sest nende eluolu leevendamiseks korraldati Pärnus pärast mehe surma korjandus. Muidugi asus Rosenplänter muu tegevuse kõrval korraldama õegi elu.

Sealjuures kasvas ta omagi pere ajapikku suureks. Perre sündis 21 last, kellest paljud varakult surid, nii et Rosenplänterite hauakrunt oli tolle aja Alevi kalmistu suurim.

Nüüd on see kokku kuivatatud nelinurkseks ketiga piiratud maa-alaks, kus kõrgub üks rist - kuulsa pastori oma.

Rosenplänter teenis Eliisabeti koguduse pastorina 37 aastat, kuni surmani.

Tema tulles oli hakatud Eestimaal baltisaksa edumeelsete haritlaste keskel üha rohkem rääkima maakeele tähtsusest ja hariduse andmisest lihtrahvale, esmajoones aga kristliku õpetuse emakeelsest jagamisest.

Sama meelt oli Rosenplänter, kuid ta läks veel kaugemale.

Eesti keele hea oskajana ta üksnes ei pidanud liigutavaid maakeelseid jutlusi, vaid õpetas eesti keeli kirjutamistki, ehkki eesti grammatika oli alles loomisel.

“Nii kaua, kui ma olen kirikuõpetaja olnud,” kirjutas Rosenplänter, “on minu tungivaim püüe ikka olnud eesti keelt osalt ise põhjalikumalt tundma õppida, osalt teistele selle täpsemaks tundmaõppimiseks oma jõu kohaselt abiks olla, sest ma olen veendunud, ja kindlasti igaüks ühes minuga, et see on esimene ja ühtlasi parim abinõu eesti koguduse haridust edendada.”

Suurmees väikesteski tegudes

Rosenplänteri kultuurilooline tähendus on eesti kontekstis nii lai, et raske on valida, kust otsast tema teenetepagasit lahti pakkima hakata.

1813. aastal hakkas Rosenplänter välja andma esimest Eesti-ainelist teaduslikku ajakirja, mis ilmus kaks korda aastas 1832. aastani, kokku 20 annet. Saksakeelsete uurimuste ja arvustuste kõrval leidsid seal ruumi eestikeelsed kirjutised.

Autorite hulgas olid Otto Wilhelm Masing ning Kristjan Jaak Peterson. Aga ka kohalikud eesti soost kirjamehed, näiteks Rosenplänteri enda õpilane Suigu koolmeistriks tõusnud Adam Holter.

1814. aastal lõi Rosenplänter oma korteris kooli, mis tegutses kuus aastat ja haris eesti soost koolmeistreid. Et pastorimajas oli ruumi vähevõitu, esitas Rosenplänter Pärnu raele korduvalt taotlusi, et maja kooli tarbeks suuremaks ehitataks. 1816. aastal seda tehtigi ning maja sai katusealused akendega toad kooli pidamiseks.

Rosenplänter aitas kaasa veel ühe kooli tekkimisele.

Nimelt on 1817. aastast pärit tema kiri Pärnu raele, milles ta teeb ettepaneku avada külakool Ülejõel, sest nagu talle külaskäigul sinnakanti selgeks sai, ei osanud Ülejõe 43 lapsest peaaegu keegi lugeda või luges halvasti. Pastori soovitusel võeti koolmeistriks Seppa Kristian, keda kirikuõpetaja nimetas meheks, kel “ei puudu vajalik leebus, mis peab olema igal õpetajal”.

Rosenplänterit mäletab ajalugu nagu tõelist suurmeest, kelle väikesedki teod näitavad tegija suurust, olid siis selleks korjandused vaeste toetuseks, kuulsad jutlused näljahäda ajal, puudekogumine puudustkannatanuile, kiriku oreli heaks raha kogumine ja selle valmimine 1845. aastal või Alevi kalmistu ümberplaneerimine, linnakabeli ehitamise püüe ja kalmistuallee istutamise kampaania.

Kui satume Alevi kalmistule ja näeme seal üht mäepõndakut, mida ka “kolgata mäeks” hüütakse, siis seegi on jälg Rosenplänterist.

Sellest mäest pidi saama avalike jumalateenistuste paik ning sellel kunstlikult kokku kantud mäekesel pidi asuma kantsel. Rahapuudusel jäi Alevi kalmistu planeerimine Rosenplänteri plaani järgi katki.

Maja pärast Rosenplänterit

Aga Kuninga 30 elas oma elu pärast Rosenplänteritki, saades oma tänapäevase kuju ümberehituste käigus aastatel 1846-48 ja 1884-85.

Lammutati mantelkorsten-köök ja hoonele anti klassitsistlik välisilme. Maja uuendati veel 1975.-1976. aastal.

Kuni 19. sajandi lõpuni asus majas Eliisbeti koguduse pastoraat. Hiljem, kui kogudus ehitas uue pastoraadi Pühavaimu tänava äärde, anti hoone kooli pidamiseks.

Läinud sajandil asus seal tööstusõpilaste kool, seejärel arve- ja tööstustehnikum, siis turbatehnikum.

Majas on olnud kooliraamatukogu ja isegi ühiselamu.

Nüüd on Kuninga 30, möödunud aegade vaimukeskus, saanud maisema sisu: seal tegeldakse äriga.

Viimane märkimisväärne sündmus Rosenplänteri mälestuseks oli 1988. aasta 9. oktoobril, mil tõrvikutega rongkäiguga tähistati suurmehele mälestustahvli avamist Kuninga 30 seinal.