Jaan Kross: Jannsen oli mõnus papi

Jaan Krossi Johann Voldemar Jannsenist ja tema perekonnast kõnelev novell “Pöördtoolitund” ilmus 1972. aastal kogumikus “Klio silma all”.

Teos on kirjutatud Jannseni poja Eugen Friedrich Reinholdi minajutustusena. 1979. aastal lavastas Mikk Mikiver teose Eesti Draamateatris, Eugenit kehastas Heino Mandri.

Jaan Kross, mis teid huvitas Johann Voldemar Jannseni puhul sedavõrd, et kirjutasite temast novelli “Pöördtoolitunni”?

Tundus olevat huvitav, eesti ajakirjanduse algus ja niisugune perekond. Eesti tänapäeva polnud siis veel olemas, aga eetiline probleem muidugi oli, on seda kõigil aegadel.

Usun, et ma vist nüüd ei teeks põhimõtteliselt oluliselt erinevat teost, kirjutaksin Jannsenist umbes samuti.

“Loomingu Raamatukogu” lükkas toona “Pöördtoolitunni” avaldamise tagasi, nimetades seda konformismi ülistuseks. Kas Jannsen on konformismi sümbol?

See ajas mind juba siis naerma. “Loomingu Raamatukogu” harilikult mõistis oma käsikirju paremini kui antud juhul, aga kõike tuleb ette.

Mulle tundub, et Jannsen on, mis ta on, ja tõlgendage teda, kuidas tahes. Teda võib tõlgendada kord traagilise figuurina ja kord kompromissimehena, mina ei sega ennast eriti vahele ega taha takistada tõlgendusi.

Milline oli Jannsen inimesena, kas ta oli kibestunud?

Teda võib tõlgendada kibestununa, aga arvan, et oma rõõmsatel momentidel oli ta mõnus papi, kes oli kibestumusest kaugel.

Ühes situatsiooni olen kirjeldanud teda kibestununa: kui ta vahib sealt Tiigi tänava aknast kiriku poole ja on unustanud oma prillid viltu silmadele, nii et ta nende kaudu ei näe õieti midagi, ta on nii ametis oma - kui soovite - kibestumusega. Aga seda tuleb igal inimesel ette.

Milline oli Jannseni kõige suurem panus eesti kultuurile?

Küsitakse ju sellesama “Pöördtoolitunni” alguses Eugeni suu läbi: “Kas te üldse teate, mida tähendab ühele sündivale rahvale tema esimene suur ajaleht? Kas te taipate, kellega teil Jannsenite puhul tegemist on?”

Minu meelest tema ajakirjanduslik teene ongi kõige suurem, mis ta on eesti kultuurile pakkunud. See on ju peaaegu mõõtmatu teene - ühe ajakirjandusliku keele loomine sel kujul, nagu tema selle rahva keeles oma tekstides jäädvustas.

Tagasi üles