Ekke Moor uurib kunsti ja elu vahekorda

“Ekke Moor” tõmbab Pärnu Endla teatrilaval publikut üldinimliku loo, efektsete lahenduste ning tabavate ideedega.

Tiit Palu järgib möödunud sajandi alguse modernistliku draama põhimõtteid, kus reaalsuse üks-ühese matkimise asemel näitab lavastaja publikule just teatrit, illusiooni reaalsust.

August Gailiti “Ekke Moor” on õige teos, mida selliste ideedega lavastada.

Modernistliku draama viljelejad lähtusid põhimõttest “kogu maailm on lava” ning nimelt see deviis selgitab nii August Gailiti kui Tiit Palu “Ekke Moori”.

Endla “Ekke Moor” on pühendatud teatrile. Kunsti ja elu vahekorda klaaritakse Ekke arenguloos. Ekke Moor kui elukutseline näitleja selle sõna otseses mõttes rändab mööda ilma, osaledes mitmesugustes tükkides, mängides erinevaid rolle.

Elu ja teater pole üks ja sama

Lavastus on kui luuletus, kus vorm ja sisu on lahutamatult teineteisega seotud. Muutes sõnade järjekorda värsis ehk luuletuse vormi, muutub automaatselt teose sisu. Sama süsteem toimib teatritükkide puhul, ainult et ehituselemendid on teised. Mitte sõnad ega rütm, vaid muusika-, tantsu- ja käitumiskeel.

Teatrikunsti eripära on, et ta koondab eri kunstikeeli ning need loovad tähendusi.

Erinevalt mitmest muust lavastajast ei jäta Palu neist ühtegi kasutamata. Tüki vältel soleerivad kordamööda kõik nimetatud keeled.

Kuna teater pole kunagi elu ise, aga inimesed unustavad selle tihti ära, annab Palu oma lavastuses publikule pidevalt märku, et vaadatakse siiski teatrit.

Ekke lause enne esimese vaatuse lõppu pole midagi muud kui saalis istujate tähelepanu ergastamine: “Enne vaheajale minekut tahaksin lõpetada oma loo.” Samamoodi mõjuvad hetked, mil näitleja ootamatult oma rollist väljub ning uut osa etendama hakkab.

Elu ja kunsti vaheliste piiride katsumisele viitab keset mänguplatsi kõrguv lavakonstruktsioon, kus vajaduse järgi muutuvad dekoratsioonid. Et “Ekke Moor” koosneb jutustustest, millest igaühel on oma meeleolu ja iva, mängitakse lugusid neile sobivas lavakeskkonnas.

Lavakujundus on pillav. Kristiina Mündi lavaruumi kujunduses täitmata kohta ei leia. Münd ei koonerda, tema lavakujundused on külluslikud ja detailiderohked, vähetähtsaid elemente pole.

Liiga kirju, mõtlen ma esmalt, kuid kirevus õigustab end pea. Meeleolu, mis lavalt tulvab, on kirev. Muud moodi ei oskakski teatrimaailma ette kujutada.

Jutustuste vahele jääb dekoratsioonide vahetamise aeg, mis kuulub samuti teatri juurde, kuid mis on publiku eest varjatud. Siis otsib Ekke rahutuna üha uusi rolle, sest üks osa on läbi, aga teist pole silmapiiril.

Skisofreeniline Ekke Moor

Veikko Tääri Ekke Moor on tundlik skisofreenik, kelles peavad kahevõitlust Ekke, kes üritab leida ennast, ning Ekke, kes mängib rolle. Oma elust näitemängu teinuna jätab Ekke omale vähe aega olla ise.

Kui üks roll on möödas, aga teist ei ole veel tulnud, on Ekke segaduses, valusalt inimlik ilmarändur. Kuigi ta on väsinud valitud teest, ei saa ta seda hüljata. Eesmärk pole saavutatud. Algne, päris Ekke on siiski tugevam kui mis tahes rollid, ta kumab iga osa tagant.

Ekke ei pea kahevõitlust üksi iseendaga. Kuigi ta liigub lihtsate inimeste seas ja etendab rolle, mis sarnanevad nende eluga, on Ekke ja rahva vahel piir. Nad on vastandid.

Ekke eesmärk on hoiduda sellisest tulevikust. Ta ei taha muutuda asukaks karjamaailmast, kus inimesed on passiivsed, oma arvamuseta ja kurnatud käsutäitjad.

Ekke Moori lugu on sümboolne jutustus, mis kulgeb traditsiooniliste arengu- ja rännulugude taktis. Põhimõtteliselt sama mõte ja ülesehitus, mis ülimalt populaarsel Paulo Coelho “Alkeemikul” - eneseotsimine rändamise kaudu.

Ning Ekke jõuab oma otsingute lõpus samasse kohta kuhu Alkeemik - koju tagasi. Ekke rännuloo kulg näidatakse ära juba lavastuse alguses. Enne tema teeleminekut esitatakse kaunis muusikaline kompositsioon. Sumedas rannakülas kõlab Eneken Üüve laul, mõne aja pärast kostab selle taustal teine laul - “I don’t know what I am”. Kolmandaks lisandub Ekke monoloog.

Ekke monoloog lõpeb koos ingliskeelse lauluga, kuid Enekeni hääl jääb kõlama. Nii nagu kogu Ekke rännu vältel, mil Enekeni kuju püsib foonina mehe mõtetes. Eneken saadab Ekke teele ning tervitab teda kojujõudmisel.

“Ekke Moor” on kindlasti Endla viimaste aastate üks tähelepanuväärsemaid lavastusi, mida tasub vaadata. See on mänglev ülistus teatrikunstile.

Merit Kask