Ruubel mängis end legendiks

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Üks värvikas näitleja Endla teatrilaval on olnud kindlasti Paul Ruubel, Pärnus avanes eesriie tema talendi säramiseks sadu kordi ja siin sulgus sama eesriie tema viimsel lahkumisel.

Näitlejatee valis Ruubel pärast Treffneri gümnaasiumi lõpetamist, mil suundus õppima vastavatud Tartu teatrikooli, kuhu ta koos Aleks Satsiga hiilgavalt eksamid sooritas.

Kui ema sellest sammust kuulis, olevat ta käsi kokku lüües külanaistele hädaldanud: “Oh, jummal küll, minu poig läits hulluks õppima!”

Ruubel töötas mitmes Eesti teatris. Üks tema esimesi töökohti oli Pärnu Endlas 1939. aastal, kus ta tegi nii mõnegi hea osa - mängis Ahast lavastuses “Nimed marmortahvlil” ja Tiiskäppa “Epp Pillarpardi Punjaba potitehases”, millega teenis välja ühe etenduse jooksul 22 aplausi.

Järgnesid tööaastad Tartus, Rakveres, Tallinnas ja Viljandis. Ikka oli Paul kandvate ja pingeliste natuuride kehastaja. 1954-1959 töötas ta taas Pärnus, täites kümneid suurepäraseid rolle.

Ühel ringsõidul Rakvere lähedal lubas Ruubel trupile õhtuks vähke. Käik Selja jõe äärde võeti ette kaunis lustakas meeleolus, loomulikult mitte püügiajal. Vähke oli tublisti, aga õige pea olid kohal miilitsad. Paul viskas vähikoti minule ja hõikas: “Jookse!” Lidusin kotiga nii, et pilliroog lookas. Paari tunni pärast selgus, et Paul oli miilitsatega südamlikult elust ja teatrist vestelnud ning mehed isegi etendusele kutsunud. Kõik laabus ja vähid olid maitsvad, keegi teine poleks truppi suutnud miilitsa käest päästa.

Kriitikud polnud kitsid tema osatäitmistest kirjutades, tõstes Paul Ruubeli Eesti näitlejate paremiku etteotsa kui väga mitmekülgse ja suure ümberkehastumisvõimega lavakunstniku.

Aastatel 1965-1970, oma elu viimase perioodi töötas Ruubel taas Pärnu teatris, andes vaatajatele ikka ja uuesti suurepäraseid elamusi Vilis Lacise “Kaluri pojas”, Mark Twaini “Tom Sawyeri seiklustes”, Jiri Brdecka “Limonaadi Joe’s” ja paljudes teistes näidendites.

Paul tegi kõike kirglikult. Ta oli andunud kalamees, ta kasvatas kaktusi, mida oli umbes 300 sorti. Suur oli tema margi- ja kividekogu. Tunnustust näitustel teenisid tema joonistused ja puunikerdused.

Isalt päritud anne, ilu- ja kunstimeel tõid Endla lavale ka Ruubeli tütre Tene. Isa jonnakus ja eesmärgikindlus aitasid viia tema poja Runo suurte saavutusteni triatlonis ja jalgrattasõidus.

Ükski pidu teatris ei möödunud Pauli kuulsa pihlakaveinita. Oma töös ja tegemistes oli ta nagu saatuse lemmiklaps, aga ta teadis, et saatusel pole lemmikuid. Seepärast juhtus temaga vahel halbu asju, just selliseid, mis olid seotud pihlakaveini ja teiste jookidega, mis ei sobinud kokku teatri tööplaaniga. Pärast sääraseid plaaniväliseid juhtumusi lausus ta ikka, et nuta või ära nuta, küll mul on halb olla. Ega patud tedagi kaunistanud, aga värvi andsid juurde küll.

Olev Sööt

    Tagasi üles