Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/01/02/3650467t1hd276.jpg)
Montreali olümpiamängudel sõudmises roolijata neljapaadil pronksi võitnud pärnakas Raul Arnemann, kes tähistas hiljuti 50 aasta juubelit, töö kõrvalt puidufirmas aktiivselt sporti ei tee, kuid spordiuudistel hoiab silma peal.
Pole sel talvel metsa suusatamagi jõudnud, rääkis Arnemann. Aga küll ma jõuan, loodan, et lumi veel natukeseks ajaks maha jääb.
Niisama töökas kui Veerpalu
Kui Eesti üks tuntumaid sõudjaid sedasi ütles, siis nii ilmselt ka juhtub. Arnemanni esimese treeneri Matti Killingu jutu järgi on tema kasvandik sellisest puust, et kui midagi pähe võtab, siis selle ka ellu viib.
Tänu visadusele jõudis Arnemann sõudmises kõrgele, on treener oma kasvandikust rääkides kindel. Tema arvates võib Arnemanni visaduselt võrrelda suusataja Andrus Veerpaluga. Ta ei olnudki niivõrd sportlikult andekas, aga meeletult järjekindel, seletas Killing.
Enne 1968. aasta lõpul sõudmise juurde jõudmist oli Arnemann tegelnud kergejõustiku, maadluse ja jalgrattaspordiga. Sõudmise juurde sattudes tuli kohe võit Eesti meistrivõistlustel. Ilmselt seetõttu jäingi sõudma, arvas Arnemann.
Tulemuste nimel on Arnemann saanud kõvasti vatti. Killingu jutu järgi käisid tugevamad sõudjad esimesel treeningul kell kuus hommikul, päevas oli kolm treeningut.
Head esinemised Eesti võistlustel viisid edasi üleliidulistele võistlustele, kus Arnemann samuti eakaaslastest üle oli. Nii avanes paari aastaga N. Liidu koondise uks, millele koputajatest puudust polnud. 1971. aastal, kaks aastat pärast sõudmise juurde jõudmist, leidis Arnemann ennast juba juunioride maailmameistrivõitluste pjedestaali teiselt astmelt.
Edasi tulid loogilise jätkuna N. Liidu täiskasvanute koondis ja AKSK (armee keskspordiklubi - E-G. L.), kus Arnemann oli eessõitja nii neljases kui kaheksases paadis.
Paljud sportlased hindavad kõige-kõigemaks head tulemust olümpial. Arnemann on selles suhtes erandlik, sest tema kõige südamelähedasem medal on 1974. aastal Luzernis MMil võidetud hõbe. Olime siis kõige paremas vormis, seletas ta.
Olümpiamedalit peab Arnemann õnnega pooleks saaduks, sest paar kuud enne suurvõistlust vahetati kellavärgina töötavas paatkonnas üks liige kummalistel asjaoludel välja.
Kolm nädalat enne võistlusi laagris olles oli kõigi meeleolu drastiliselt halb ja me olime juba loobumas, kuid saime aru, et paatkonna liikme vahetamine ei olnud treenerite otsus, vaid kusagilt kõrgemalt antud käsk, ja nii läks esimene tuhin üle, meenutas olümpiamedalist. Kui meest poleks välja vahetatud, võistelnuks me raudselt kulla eest.
Vee pealt metsa vahele
Et Arnemannil oli huvi metsanduse vastu, läks ta EPAsse. Kõrgkool jäi siiski lõpetamata, sest kolmandal kursusel tekkis tüli poliitõppejõuga, kes sportlase töö maha viskas, mispeale Arnemann tuli koolist tulema.
Metsa juurde on sõudja jäänud tänini. Audrus metsavahi ameti pidamise järel on ta töötanud metsandusega seotud ettevõttes, praegu ostab endine tippsportlane metsamaterjali kokku aktsiaseltsis K.A.T. ja Ko.
Aeru on mees oma jutu järgi põõsasse visanud ja tegelnud rohkem pallimängudega.
Spordist kaugele pole endine tippsõudja jäänud. Suuremat huvi pakub Arnemannile ESS Pärnu võrkpalliklubi käekäik ja Eesti neljane paatkond sõudmises. Peaasi, et kedagi välja ei vahetata, meeskonda pole mõtet tugevdama hakata, teab Arnemann omadest kogemustest.