Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Venemaa ametlik poliitika on suunatud süvenevale lõimumisele läänega - see ilmneb Kremli praeguse (ja ka paari eelmise) meeskonna poliitika analüüsimisel. Ometi on sellel protsessil, nagu kõigel siin maailmas, mitu tahku.
Venemaaga peaks midagi õige kummalist lahti olema, kui ta jätaks tähelepanuta muud arenguteljed.
Üks olulisim alternatiiv- või õigemini paralleelsuund on enam või vähem aktiivne poliitika oma lähinaabruses, eelkõige lõunas ja idas.
Eriline Venemaa
Suuremate riiklik-filosoofiliste voolude seas kuulub Venemaa mõtteloos kindel koht eurasianismile (Vene filosoofia ja poliitilise mõtte suund, mis käsitleb tsivilisatsiooni geopoliitilise tingituse asepektist - toim).
Laskumata pikemasse seletusse, võib lihtsustatult väita, et selle idee olemus seisneb Venemaa erilisuse rõhutamises. Keskseks on messialik nägemus Venemaa rollist oma traditsioonilises mõjusfääris, nagu seda armastatakse tituleerida. Idee doktrinaalseks väljenduseks on nii meile kurikuulsa kõlaga lähivälismaa poliitika kui nägemus multipolaarsest maailmast.
Eurasianistlikku ideed ehk teooriat Venemaast kui ainuvõimalikust jõust, mis suudab hallata ja on suisa määratud haldama ning korrastama geograafilis-poliitilist ruumi Euroopa ja Aasia vahel, samastatakse tihtipeale kõigi geopoliitiliste, geostrateegiliste ja geoökonoomiliste seisukohtadega, mis Vene mõtlejate ja/või poliitikute suust ning sulest ilmub.
Hiljuti nägi ilmavalgust järjekordne üllitis selles vaimus, mis rääkis maailma ümberjagamisest mõjutsoonideks, õigemini üheks tsooniks - loomulikult USA omaks -, milles Venemaale jäetavat pelgalt leitnandi roll talle eraldatud geostrateegilises rindelõigus.
Kirjutise taga seisab rida Venemaa tunnustatud politolooge ja võimustruktuuride esindajaid.
Venemaa eelmise presidendi Boriss Jeltsini ajal oli eurasianistlike ideede mõju poliitilisele retoorikale ja ka käitumisele kergelt märgatav.
Toonase esimese mehe kõnedes leidusid pikad lõigud, kui mitte otsetsitaadid, eurasianistlike autorite sulest.
Mõttesuund, mis tekkis ja arenes põhiliselt XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses, leidis pärast NSV Liidu lagunemist taas usinaid eestkõnelejaid.
Venemaa pooluse nabana
Kuigi Venemaa ametlik poliitika ei pea heaks tooniks eurasianistlike mõtete afisheerimist rahvusvahelisel areenil, leiab termin üha enam kinnistamist siseriiklikes ja SRÜ-kesksetes projektides.
Näiteks võib tuua kas või Euraasia Majandusühenduse, mille probleemidest räägiti Venemaa Föderatsiooninõukogus alles nädalapäevad tagasi.
Kuid loomulikult on eurasianistide pilk enim suunatud just rahvusvahelisel areenil toimuvale.
Värskeima positiivse näitena toovad nad Venemaa diplomaatilist käiku, kui õnnestus vormiliselt ühineda Prantsuse ja Saksa avaldusega USA Iraagi-aktsioonide vastu.
Käremeelsemad räägivad uuest teljest rahvusvahelistes suhetes: Pariis-Berliin-Moskva, mida vastavalt maitsele pikendatakse kas Bagdadi või Pekingini välja.
USA-vastasuse pinnal Euraasia mandri ühendamine on selle seltskonna ideaal ning see ühinemine peab toimuma Venemaa juhtimisel.
Telgede joonistamine on eurasianistide üks lemmikvõtteid: selliseid mõttelisi jooni pidi produtseeritakse teadmist n-ö loomulikest võrgustikest, loomulikest liitlastest.
Eri aegadel ning erineva eduga on räägitud nii suhteliselt tagasihoidlikest teljekestest (näiteks Moskva-Teheran) kui ka grandioossetest, kontinentaalseid blokke moodustavatest konstruktsioonidest (Moskva-Delhi-Peking).
Üldistavalt võib öelda, et tänapäevaste eurasianistide keskne idee on multipolaarne maailmakord, milles ühe poolusena peab toimima Venemaa. Ning loomulikult peab ühe keskusena toimima Venemaa.
Mitmepalgeline idee
Nagu suurele ideele kohane, on ka eurasianismil mitu palet.
Võib öelda, et paralleelselt eksisteerib palju erinevaid eurasianisme, alates näiteks ajaloolis-patriootilisest tatari variandist, lõpetades geograafilis-pragmaatilise Orenburgi versiooniga.
Võitlevat eurasianismi esindab Aleksander Dugin, kes juhib 2002. aastal loodud Euraasia parteid. Teda publitseeritakse üpris meelsasti Venemaa militaar-patriootilises ajakirjanduses, näiteks vanemale generatsioonile tuttavas ajalehes Krasnaja Zvezda.
Eurasianismi kriitikud - näiteks Dmitri Trenin, endine luureohvitser, praegu Carnegie Keskuse Moskva büroo juhtiv analüütik, - väidavad, et geograafia ei ole saatus.
Eurasianistide propageeritav nn kolmas tee (mitte Euroopa ega Aasia arengumudel) viib kriitikute sõnutsi Venemaa kolmanda maailma riigi staatuse suunas.
Karmo Tüür, TÜ politoloogia osakond, Akadeemiline Vene ja Balti Uuringute Keskus