Ülejõe talu vanaperenaine Vaike Põldroos toob tagatoast koguka raamatu, mille kaanepildil tema onu, maadluskuulsus Kristjan Palusalu. Mees, kes 1936. aasta Berliini olümpiamängudelt naasis kahe kuldmedaliga, millest üks kinnitas võitu kreeka-rooma ja teine vabamaadluse raskekaalus.
"Ta ei rääkinud kunagi, et on olümpiavõitja, oli üldse väikese jutuga, käis mu papa - oma vennaga kalal ja lõi käed ehitustöödel külge, seda põrandat siin aitas teha," lööb Vaike pilgu raamatult taluköögi laudpõrandale. "Onu oli oma pere keskne, eks ta sai pärast sõda vanglaid pidi solgutatud, aga kui ta siin heina hangus, siis jõudu oli tal palju, tõmbas saod üksi lähemale," meenutab ta.
Kui lumi sulab, tulevad meetriste hangede embusest lagedale tammed, 60-70 puukest, mille sugulased istutasid tähistama Palusalu 100. sünniaastapäeva.
"Osa on ostetud, osa on metsikud, kes aga sugulane tuleb, paneb tamme kasvama, Pilla- palust onu Kristjani kodust toodi ka tamm," ütleb Vaike, viies jutuotsa uusasunduskohale, mille Eesti riik oma olümpiasangarile kinkis.
Vanematekoju tuli Vaike päriseks pärast linnaelu, sõudmisega tegelemist ja Pärnus trikotaaþitoodete vabrikus Marat leivateenimist.
Olümpiasangarlust jätkab 12kordse Eesti maadlusmeistri ja rahvuskangelase suguvõsas Vaike õepoeg Tõnu Endrekson, kes koos Jüri Jaansoniga naasis sõudmise hõbemedaliga Pekingi olümpiamängudelt. Teisipidi öeldes on Palusalu Endreksoni vanaonu.