Surju vallas kolm versta Ristiküla maanteelt sügavas metsas asub Kolmearakse talu, mille seinalt leiab rändaja mälestustahvli kuuele Sepale, kellest nimekaim on professori ja akadeemiku tiitliga Hendrik.
Omapärase nimega Kolmearakse talu rajas 1800. aastal Kasper Sepp. Et ühel päeval kakelnud aia peal kolm harakat, nimetatudki talu selle sündmuse märkimiseks Kolmearakseks.
Ja kui Liivimaal sai talurahvas 1819. aastal vabaduse ning algas perekonnanimede panek, küsitud Kasperilt, mis nime ta tahab.
Kasper vastanud: Rätsep ma kord olen, võtke mul esimene pool nimest maha ja jätke viimane! Nii tehtigi.
Peale Hendriku on oma nime eesti aja- ja kultuurilukku kirjutanud Ameerikas kulda otsinud Tõnis, proviisor ja kirjamees Johann, advokaat ja kohtuminister Juhan ning eeposte eestindaja Rein Sepp.
Kõiki neid nimesid võib lugeda mälestustahvlilt kollaseks värvitud majalaudise küljes.
Ta oli mu vanaonu poeg!
Praegu majas elav 75aastane Vilma Ojala ütleb Hendrik Sepa kohta: Ta oli mu vanaonu poeg! Hendrikut mäletab ta plikapõlvest põgusalt. Olin siis noorem kui kaheksane, kui ta siin suviti puhkamas käis, põhjendab Ojala.
Kõveri külas 1888. aastal sündinud tulevane suurmees käis omaaegse Pati valla koolis, hiljem Pärnu poeglaste gümnaasiumis. Tartu ülikooli lõpetas ta 1913. aastal ajalooteadlasena.
Tartu ülikooli tudengitele Eesti ja Põhjamaade ajalugu ning majandust õpetanud Hendrik oli armastanud kolada mööda metsi ja heinamaid, vaadelda loodust. Ta oli hea naljamees. Mäletan, kuidas ta minu venda õpetas: vaata, pull, see on see hapupiimalehm! räägib Ojala.
Kolmearakse perenaine mäletab sedagi, kui õnnetu oli teadlasest Hendrik, kui 1941. aasta suvel Punaarmee kaitseoperatsioonil hävis Tartus Tiigi 58 tema korter väärtusliku raamatukogu, käsikirjade ja muu ajaloolise materjaliga.
Hendrik ei löönud siiski käega ja alustas taas uurimistöid.
Aga ta jäi poissmeheks, lisab Ojala. Süda oli haige ja sellesse ta 1943. aastal venna juures Mõisakülas surigi ning on maetud Saarde kalmistule. Hendrik Sepp elas 55aastaseks.
Vilma vanaonu Johann vihjab oma raamatus Minu mälestised (1929) suguvõsa nutikuse päritolule. Isa Ants oli väsimatu, hoolas ja arukas töömees mitte üksi nurmel ja niidul. Ta oskas kõiki käsitöid, mis annab tunnistust kõrgest intelligentsist. Meisterdas regesid, rattaid, vakkasid ja anumaid, oli osav kannudele ja kirstudele kirjasid peale põletama. Neid tegi ta mitte üksi oma tarbeks, vaid ka müügiks, elades oma aja kohta küllalt jõukalt.
Ei tahetud meenutada
Hendrik Sepp oli tuntud ägeda rahvuslasena, kel püsis tõrge kõikide Eesti ajalooliste vaenlaste vastu, olgu need venelased, sakslased või poolakad. Just Vene-vastasus oli põhjuseks, miks teda nõukogude ajal meenutada ei tahetud.
Varjamatu vaenuga suhtus mees ka tollal ajalooteaduses tooni andnud baltisakslastest uurijatesse.
Seni on meie kodumaa ajaloo kirjutamine peaaegu ainult saksa soost uurijate ainuõiguslikuks privileegiumiks olnud. Seda sellepärast, et nende käes on olnud võim, kirjutas ta.
Sepp võttis tihti ajakirjanduses sõna baltisaksa ja vene mõjude vastu. 1938. aastal nimetati ta Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks.
Kuigi teadlane pääses 1940.-1941. aasta punasest terrorist, karistati teda sel viisil, et alandati professorist dotsendiks. See aga ei takistanud mehel uurimistöid jätkata.
Sõjaajaloolastele on Pärnumaalt pärit Hendrik Sepp tuntud eeskätt kui Põhjasõja (1700-21) spetsialist.
Tema parimaks sõjaajalooliseks monograafiaks loetakse 1930. aastal ilmunud teost Narva piiramine ja lahing a. 1700, mis samuti Vene-vastase suunitlusega.
Pärand kuulub väärtfondi
Teose Narva piiramine käsikiri oli valminud doktoriväitekirjana, mille Hendrik Sepp kaitses alles pärast teose ilmumist. Retsensendid kirjutasid: Nii metoodiliselt kui sisuliselt parim, mis ilmunud kodumaa minevikust.
Hendrik Sepa artikleid ja uurimusi avaldasid kodumaiste kõrval välismaa ajalehed ja -kirjad ning neid ilmus teaduslikes kogumikes. Ta oli tunnustatud Soomes ja Rootsis.
Muide, Sepp on töötanud Tartu Päevalehe toimetuseski. Ta kuulus 1922. aastal ilmuma hakanud Ajaloolise Ajakirja toimetusse. Selles ajakirjas avaldas ta pidevalt artikleid ja lühiuurimusi Eesti ajaloost.
Pärnumaa põlismetsade keskelt pärit professori ja akadeemiku pärand kuulub eesti ajalooteaduse väärtfondi.