Maja, kust algas Endla selts

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Maja Pärnus Kajaka 6 kannab silti, mis teatab, et seal asus perekond Sõerdi elupaik, kust 19. sajandi 70. aastatel sai alguse segakoor Endla.

Segakoorist arenes edasi laulu- ja mänguselts Endla, sellest omakorda kutseline Endla teater. Tahvli paigutas sinna Endla lauluselts, mis ajaloolist nime ka siis edasi kandis, kui Endla teater 1953. aastast Lydia Koidula nimeliseks Pärnu Draamateatriks ümber nimetati.

Tollane vaimuelu keskus

Maja tollases Suur-Ohvitseri tänavas oli omaaegse eesti vaimuelu keskus. Pärnu kultuurilugu uuriv Hilja Treuberg ei oska öelda, millega majaperemees tegeles, räägitakse vaid Maria Sõerdist ja tema juristist pojast Aleksandrist, kes siis 14-liikmelises kooris laulsid.

1875. aastal aga koostasid Pärnu kandi aktiivsemad käsitöölised, meistrid, kaupmehed ja haritlased Vanemuise seltsi eeskujul ja tollase põllumeeste seltsi juhi Carl Robert Jakobsoni eestvõttel uue laulu- ja mänguseltsi põhikirja. Nimi Endla pandi Friedrich Robert Faehlmanni kirja pandud müüdi “Endla järv ja Juta” järgi. Laulukoor, mille liikmed moodustasid seltsi tuumiku, esines sellest peale samuti Endla nime all.

Eesti asja ajamine ja seltsi asutamine polnud sugugi lihtne. “Just Pärnus paistis see olevat eriti raske. Kõik olid ju koguduse liikmed. Teada on, et kirikuõpetaja laitis maha nii seltsi nime kui kavatsuse üldse,” rääkis Treuberg.

Teiseks raskuseks kujunes see, et seltsi asutamiseks tuli taotleda luba Peterburist. Põhikiri jõudis tsaaririigi pealinnast kinnitatuna tagasi kaks ja pool aastat hiljem, mais 1878.

Demokraatlik põhikiri

Esialgu ei tohtinud naised seltsi liikmed olla ega kooris laulda. Põhikirjas seisab, et “seltsi liikmeteks võetakse lauljaid ja kuuljaid ilma seisusest ja ametist vahet pidamata. Kui seda juhtub, et kirikus või muial kohtas mitmehäälelised segakoori laulud laulda tahetakse, siis võivad ka Endla seltsi sopraano ja alto laulmise tarvis naisterahvast ja poisikesi ligi võetud saada, kes aga mitte seltsi liikmeteks ei seisa.

Seltsi seestpidiste asjade toimetamise juures peab vähem osa liikmeid sellega rahul olema, mis suurem hulk hääks arvab.

Iga seltsi liige, kes eestseisjaks saab valitetud, peab kõige vähemast seda ametit üheks aastaks enese pääle võtma ja ausaste täitma. Teised liikmed peavad aga seltsi asja ajamiseks eestseisjate sõna kuulma.”

Igatsus oma maja järele

Juba 1875. aastal esitavad seltsi näitemänguharrastajad põllumeeste seltsi ruumes Lydia Koidula näidendi “Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola”.

Selts tegutseb Pärnus mitmel pool. Oma maja ehitamise plaane peetakse kaua enne seda, kui tegudeni jõutakse. 1889-1999 on selts varjusurmas.

1899. aastal saab seltsi esimeheks jõukas laevaomanik August Klein. Seltsiga liitub jõukaid toetajaid.

1901-03 mängib selts menukalt Eesti esimest algupärast muusikalavastust “Murueide tütar”, autorid Peäro August Pitka ja Mihkel Lüdig.

Kui 1907. aastal hävib tulekahjus Endla järjekordne asupaik koos varanduse, sealhulgas arhiiviga, tõuseb taas päevakorda oma maja ehitamine.

Seltsil on otsust vastu võttes 7500 rubla, võetakse laenugi. Kavandite võistluselt valitakse arhitekt H. Jungi ja insener G. Hellati projekt. Fassaadi plaan on arhitekt E. Wolffeldtilt.

1911. aasta 22. oktoobril toimub Endla teatrimaja avamise pidulik aktus, õhtul on August Kitzbergi “Libahundi” etendus. Kohe komplekteeritakse viieliikmeline näitetrupp.

Perekond Sõerdist pole aga suurt rohkemat teada. Alevi kalmistul perekonna hauaplatsil on tahvel, mis teatab, et seal puhkavad Endla seltsi asutajad Maria, Aleksander ja Nikolai Sõerd, seega ema ja pojad.

    Tagasi üles