Kui sõjaeelse Eesti Vabariigi viimane peaminister Johannes Vares-Barbarus veel elaks, näeks ta Pärnus oma Nikolai tänava maja aknast endise parteimaja ees kõrguvat peata Leninit.
Johannes Vares-Barbarus elas Nikolai tänaval
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1890. aasta 12. jaanuaril Viljandimaal Paistu kihelkonnas Heimtali vallas Kiisa talu perepojana sündinud kommunismiülistaja oli küll Eesti eest võidelnud Vabadussõjas, kuid autasuks saadud Vabadusristi I liigi 3. järgu ordeni vastuvõtmisest ta keeldus.
See oli Vares-Barbaruse protest kodanliku ühiskonna vastu, mis kasvas armastuseks diktaatorliku kommunistliku rezhiimi vastu.
Pärnu bibliofiili Olaf Esna andmeil võttis Vares Pärnust Tallinna kolides autasu siiski vastu, sest tänu sellele sai ta linna ühissõidukeis poole odavamalt sõita.
Tuntud härrasmees
Pärnu tänavapildis oli enne poliitikasse suundumist siin 1939. aastani arstina töötanud Vares tuntud härrasmees.
Ta oli alati silmatorkavalt riietatud ja kandis oma luuleande rõhutamiseks laiaäärset kaabut ning golfiülikonda.
Eksootiline rõivastus pärines tema sagedastelt reisidelt Pariisi ja Berliini.
Kindlasti ei puudunud Varesel jalutuskäikudelgi arstikohver, mida ta oma ameti tõttu alati kaasas kandis.
Otsuse arstiks õppida tegi ta pärast ema surma, kui oli 13aastane.
Omapärase arhitektuuriga Nikolai 28 majal on tänaseni säilinud arstikabineti vastuvõturuumi esine kõrge kivitrepp, mille ees maainimesed toona vankritega peatusid.
Elsbet Parek (Lagle Pareki ema) on oma raamatus Mälestusi aastaist 1931-1949 meenutanud, et Vareste maja oli moodne ning arstikabineti sisustus kogu linnas eeskujulikem.
Ometi ei olnud Vares tõrges abistama neidki, kel abi eest tasuda polnud võimalik.
Ta võttis neilt, kellelt võtta andis, kuid ei saatnud ukselt tagasi ka neid, kellelt polnud midagi võtta, kirjutab Parek.
Kirjutamisega aga alustas Vares juba Pärnu poeglaste gümnaasiumis õppides, kui lõi esimesed luuletused. Loometöö ei katkenud Vares-Barbarusel ka Kiievi ülikoolis arstiteadust tudeerides.
Ta kirjutas:
Ainuke valgus, mida ei suudeta anastada, millest nagu päikesest kõigile piisab: trükitud sõna ei keegi saa varastada, põledes raamat alles märtriks nii saab.
Hiljem Pärnus arstina töötades jätkus tal kirjanikutööks aega vaid hilistel õhtutundidel.
Oma kirjanikunime Barbarus sai mees juhuslikust tülist õpetajaga, kes teda ladina keeles noomis: Quamid te non decet Barbarus es, mis tähendab: Kui inetu see sinust on oled barbaarne. Sellest vahejuhtumist sai ta kaaslaste seas hüüdnime Barbar.
Suund poliitikasse
1939. aasta lõpul kolis Vares Pärnust Tallinna, kus asus tööle keskhaigekassa arstina. Selles asutuses töötas mitu 1938. aasta kevadel presidendi amnestiaseaduse põhjal vanglast vabastatud kommunisti, kes olid poliitilise politsei järelevalve all.
Saabus pöördeline 1940. aasta ning president Konstantin Päts oli sunnitud Nõukogude Liidu survel Varese moodustatud valitsuse ametisse nimetama. See tähendas Eesti Vabariigi lõppu.
Pärnakaile tuli Varese poliitikasse minek üllatusena, kuna kodulinnas ei olnud ta teadaolevalt poliitikaga tegelnud. Üksnes tema luuletustest kumas kommunistliku korra armastust.
Salongikommunistina pilas Barbarus oma loomingus kodanlikku riigikorda, laitis fashismi ning lõi tugeva sotsiaalkriitilise alatooniga ridu. Siiski oli avalikkuse huvi tema kirjutatu vastu väike. Vares-Barbaruse loomingut trükiti mõnesajas eksemplaris, mida reklaamis tema hea sõber, koolivend ja ajakirja Looming toimetaja Johannes Semper.
Semperi kodus Otepää talus meeldis Varesele suviti oma linnukoeraga jahil käia ja Semper käis sageli temal Pärnus külas.
Varese pool peatusid teisedki tuntud kultuuritegelased-mõttekaaslased.
Adamson-Eric, Eduard Viiralt ja Friedebert Tuglas on vaid mõni nimi Vares-Barbaruse laiast tutvusringkonnast.
Pettumus kommunismis
Just Varese juhtimisel 6. augustil 1940 Moskvas NSV Liidu Ülemnõukogu istungjärgul viibinud Eesti delegatsioon palus Stalinit, et Eesti võetaks NLi. Varese palve rahuldati ning Eestist sai NLi 15. vabariik.
Nüüd võib paistagi meiegi taevas Stalini konstitutsiooni päike, nüüd võib särada heleda tähena meie laotuses punane viisnurk. Nüüd on meie ümber jälle õhku ja avarusi, ütles Vares pärast ajaloolist hetke.
Kommunistlikkusse parteisse oli Vares astunud alles samal aastal ja seepärast pandi tema kiiret tõusu poliitikaredelil imeks.
Kiirele tõusule tuli veel kiirem lõpp, kui Vares 29. novembril 1946 suri.
Saanud pärast Eesti Vabariigi mahasurumist ja seega peaministri ametikoha kadumist ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks, laskis Vares end maha.
Silvia Sarve raamatu Pärnu - ordulinnast suvepealinnani andmeil pettus Vares lähikondlaste arvates utoopilise ja teoreetilise sotsialistina oma lootustes ning lunastas selle oma surmaga.
Poliitiku kirevat elu uurinud ajaloolased ei ole Varese surma asjaoludes siiski üksmeelsed.
Usutakse, et Vares ei surnud enese käe läbi, vaid langes sama rezhiimi ohvriks, mida oli aastaid ustavalt teeninud.
President Lennart Meri ütles 1996. aasta aastalõpuintervjuus ajakirjale Luup, et Vares-Barbaruse-suguse kaasajooksiku tragöödia põhjustasid edevus, tahtmine võimu maitsta ja kontakti puudumine tegeliku maailmaga.