Audru kiriku ümbruse muudavad puud ja põõsad Baltikumi pärliks

Kümmekond kilomeetrit Pärnust asub võõrliikide arvult Balti- ja Põhjamaade unikaalseim arboreetum, kus Audru vallavalitsuse algatusel märgistatakse suve lõpuks kõik puud ja põõsad nimesildiga.

Audru kiriku taga lookleb jõgi, üle selle viib jalakäijate sild lasteaia õue. Laugjal nõlval kasvab värvikaid puid ja põõsaid, mille lehed, okkad ja vormid köidavad pilku. Pühakoja peaukse lähedal aianurgas aga eputab punaseõieline madal õunapuu, mille ilu varsti kroonleht haaval laiali pudeneb.

Poolteisel hektaril kiriku ümber on osa muru niidetud, osa näitab looduslikku palet.

Siin jagavad töötandrit Audru vald ja kohalik kogudus, et hoolitseda Raimond Erik Prentseli (1927-1994) rajatud puittaimede kollektsiooni eest. Selles on 268 liiki, harulduste loetellu jätkub isegi Põhja-Ameerikast saadud seemnetest kasvatatuid.

Koonuskuusk sai päikesepõletuse

Praegu eksleb Audru kirikuaias huviline omapäi, aga augusti lõpuks peaks siin olema igale puule ja põõsale kinnitatud tänapäevane plastsilt, millelt liiginime lugeda. Eeltöö selleks on tehtud, maamõõdubüroo mõõdistas ja uuris pinnast, puud-põõsad kaardil on nummerdatud.

Dendroloogiahuviline Audru valla heakorrameister Enel Käär seletab, et tema tunneb siin liigiliselt kõiki puittaimi, kuigi liigisisese määramisega tekib tal raskusi.

Tähelepanuväärse arboreetumi, see tähendab kiriku juures asuva dendroaia rajaja Prentseli kohta teab Käär kõnelda, et ta lõpetas metsatööstuse osakonna Tartu ülikoolis ja oli võtnud Audru kiriku majahoidjana eesmärgiks teha korda ka Tõstamaa kiriku ümbrus. Esimese poolega oma sihist sai too mees hakkama.

Seitsmendat aastat vallas heakorratöid korraldav Käär mainib, et tema peab haruldasemateks ronivaid hortensiaid ja tobivääte, mis ei ole meie kliimale tavakohased liigid.

“Loetelus on ka hõlmikpuu, olen seda otsinud, aga tulutult,” mainib Käär.

Audru kiriku koguduse poolelt puude ja põõsaste ja ümbruse eest hoolitsev Maryel Loorents viitab oma lemmikpuule, koonuskuusele. Selle madala okaspuu latv jätab mulje, nagu oleks külm teda näpistanud.

“See on kevadine päikesepõletus, puu põeb selle välja,” seletab Käär. Talve miinuskraadid on aga saginud kõnnitee äärde jäävat kibuvitsa, kust kuivanud okkalised oksad tuleb kevadsuvise korrastuse ajal välja saagida.

Kiriku taga lammorus on koguduse algatusel tehtud puhkekoht, kus on pingid ja väike piknikukoht. Sealt ülespoole avaneb kaunis vaade kiriku otsaseina ümbritsevale taimestikule, mille õiteilu ootab soojemaid ilmu.

“Kuldvihm on alati sel ajal õitsenud, aga tänavu on vaevalt lehte läinud, sest kevad on nii jahe,” räägib Loorents. Tema käib otse läbi arboreetumi lasteaeda tööle ja näeb taimestiku muutusi peaaegu iga päev.

Igal liigil oma iseloom

“Selle ala peale peaks suvi läbi olema eraldi inimene tööl,” muretseb Käär. “Kogemuste järgi on nii, et kui sa ühest otsast lõpetad ja teisest alustad, saaksid nii korda, nagu peaks olema.”

Vaevalt niitmata muru või jõeorg dendroloogiahuvilise ilumeelt häirib. Arboreetumist võib ta leida näiteks niisuguseid haruldusi, nagu Fraseri nulg, tähkvaher, varimagnoolia, ameerika pärn, jaapani jalakas, korea seedermänd ja nii edasi.

Asjatundjad inventeerisid Audru kiriku arboreetumi esimest korda paarkümmend aastat tagasi.

Nimekirjade järgi on arvud veidi erinevad, kuid viimati, 1998. aastal loetleti 268 liiki puittaimi, millest 72 (27 protsenti) on okaspuud. Kodumaiseid puittaimetaksoneid oli 30, ülejäänud 238 aga võõramaised, neist kaks viljapuud.

Enne seda, kui Prentsel suurest huvist puu- ja põõsaliike täiendama asus, kasvasid Audru kiriku ümbruses looduslikud puuliigid, näiteks harilikud männid, kuused, arukask, pärnad.

“Siin on härra Prentseli pärandus, puude lasteaed,” näitab Loorents kiriku maanteepoolses küljes kasvavaid puuhakatisi. “Nüüd on need kõrgemad, aga varem oli siit muru niitmisega tegemist, koonika näiteks on väga aeglase kasvuga.”