Ketrajapaberitega Ago Anderson ei viitsi rabelda

Ketraja ametipaberite ja näitleja diplomiga Ago Anderson nimetab ennast ketraja-näitlejaks. Lavastuse “Vedelvorst” peategelase rolli mängivat Andersoni vaadates püsib kahtlus, kas pole mitte temaski annus laiskust.

Pärnu Endla teatri näitlejad mängivad juba teist suve Kurgjal Lause taluteatri egiidi all Hugo Raudsepa “Vedelvorsti”, mille peategelane Kustav Näsnäruda Laiskverest on erakordselt laisk ja passiivne.

Ühtäkki kukub talle suur pärandus sülle, koos sellega kohustus naine ja laps soetada. Tammsaarelik “tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus” jääb selles vabaõhuetenduses lendlauseks. Näeme hoopis: armastus võib tulla kui hiir magava kassi suhu.

“See on “Vedelvorsti” juures hästi tore - minu meelest omamoodi skandaalnegi -, et vastupidiselt eestlaslikule tööusule on selles tükis kõik risti vastupidi. Ei pea rabelema ja rapsima. Ka ei midagi tehes võid kõik saada,” räägib Anderson pärast järelemõtlemist õlleklaasi Teatrikohviku lauale asetades ja tema suured tumedad prillid välgatavad päikeses.

Tuleb, mis tulema peab

“Inimesed unustavad selle tihtilugu ära, et peab magama siis, kui uni on. Seda õpetas meile Tõnu Tepandi teatrikooli päevil. Püüdsime seda järgida, aga magamine tegi õppimise raskeks,” lõpetab ta muiates.

Tõsinedes on Anderson veendunud: mida rohkem inimene rabeleb, seda rohkem läheb ta kinni, tuleb stress ja kaugel pole siis igasugused haigusedki.

“Inimesed kaotavad kiirustades sideme looduse, enda, loovuse, jumala, mullaga,” teab Anderson elutargalt. “Kustas Näsnäruda soov maaga otsesõnu üks olla on väga eluterve: las ma olen ja teen, mida tahan. Kui tullakse susima, magan ikkagi edasi. See on nagu sümbol: kui teen, mida tahan, tuleb ikkagi kõik, mis tulema peab, justkui ettemääratult.”

Peale jantliku ja hoogsa sisu on “Vedelvorstis” mahlakalt rahvapärane tekst, kus rikkalikult kõnekäände ja mõistu ütlemisi sees. Ruumi jääb vaimuvälgatustele, mis vaatajat naerutavad.

“Olen olnud eesti algupärandite suhtes umbusklik, aga see tükk käivitus nii hoogsalt ja seda on ka hirmus lõbus mängida - vabas õhus pole nii palju piire kui teatrilaval ja paljugi võib juhtuda,” lausub Anderson.

“Viimase etenduse eel leidsime puust kuusejala, tuli mõte sinna üks kuivanud kuusk asetada ja loomulikult sai see mingite saiatükikestega ära ehitud. Kui juba saiatükid ehteks, võib neid seal ka söömas käia, mõtlesin ma. Sel etendusel tundsin ennast hoopistükkis tihasena - kui väga tüütuks läks, suundusin kuuselt saia nokkima,” kirjeldab Anderson värskeimat uudisseika lavalt.

Igal etendusel juhtub midagi. Ükskord sattus rekvisiit jalgpall peategelase jala ette ja ta andis järele kiusatusele seda lüüa. Just siis ilmus nurga tagant teine tegelane, kes sai palliga vastu pead. Selliseid pisiasju juhtuvat igal etendusel.

“Etenduses kiigun ühe saani peal. Ringreisidel on tavaliselt väiksemamõõduline kaasas, mis ei püsi nii hästi tasakaalus, ja olen saaniga tihti üle pea käinud. Rahval jälle hea vaadata, kui kellelgi halvasti läheb,” võtab Anderson naerdes juhtumused kokku.

Öeldakse, et komöödiad lõpevad alati pruudi-peigmehe leidmise ja pulmadega. Mis aga sealtmaalt algab, ei ole enam teps mitte komöödia.

“Lugu võiks jätkuda nii, et vedelvorst saab rikkaks ja siis on tal veel vähem muresid, ja kui ta naise maigu suhu saab, võib tal tulla kaksteist last. Mis siis juhtuma hakkab, võiks olla juba kolmetunnine tükk teatrilaval, kus inimesed naeraksid veel rohkem. Sest see mees nii kergesti ei murdu ega tagane oma põhimõtetest,” fantaseerib näitleja lõbustatuna mõttest, et “Vedelvorst” saab kujuteldava järje.

Ei pea end surnuks ajama

“Viis aastat tagasi tundsin, et peab midagi hästi palju tegema ja rabelema. Avastasin: kas teed või ei tee, ühtemoodi liigud ikka edasi,” räägib Anderson oma elukogemusest.

Näitleja ei varja soovi olla maakodus ja päevas ainult üks töö teha, näiteks hekki pügada. Siis viskaks mõnusasti murule pikali ja pähe tuleks palju häid mõtteid. Kui ta suudab need hiljem ellu viia, on see parem kui rabeldes ja punnitades tehtu.

“Mulle on ette heidetud, et olen laisk. Tihti leian ennast kodus lamamas ja lakke vahtimas, keha tardunud, liikumatu, aga peas jooksevad mõtted sajaga. Kui mingi probleem tuleb, püüan selle kõigepealt rahulikult läbi mõelda, enne kui tegutsema hakkan,” arutleb Anderson.

Teisest küljest on näitlejale selge, et kui kõik üksikasjalikult läbi mõelda, ei tunne tegutsemisest täit mõnu. Spontaansust ja intuitsiooni hindab ta rahulikule olemisele vaatamata kõrgelt.

“Kolmekümnendates aastates hakkab maailmapilt selginema. Mõne eesmärgi nimel ei pea ennast surnuks ajama ega haigeks muretsema,” teab Anderson.

Tõrvast sinise silmaga

“Inimestes on absoluutselt kõik olemas, nii hea kui kuri. Seepärast teatritöö mulle meeldibki. Puudutad endas kõiki neid tahke, pead nende otsimiseks vaeva nägema,” räägib näitleja ja jutustab värskelt juhtunud loo Tõrvast.

“Olime “Vedelvorstiga” väljasõiduetendusel, pärast etendust läksime baari ja seal küsis üks poiss, kes ma olen ja mida teen. Vastasin naeratades, et teda ootasin.

Poiss lõi mul pikemalt mõtlemata silma siniseks.” Tõestuseks kergitab Ago oma tumedaid prille ja näitab silma - tõepoolest, parema silma ümbrus on sinine mis sinine.

“Siis panin mina talle tooliga vastu pead. Asi lõppes sellega, et saime sõpradeks. Ta tegi mulle välja ja viis autoga lõpuks ööbimiskohtagi. Ka nii võib sõpru leida,” tõdeb Anderson.

Seda meelt on Ago jätkuvalt, et kõikvõimalikud asjad tuleb endal ikka järele proovida.

“Vedelvorsti” peategelast on kutsutud pealinna teatritesse mängima. Seda sõnadega: mis sa siin kopitad, lase oma vaim Tallinna avarustesse lahti. Kutsujatele on ta vastanud nagu vedelvorst: “Mul on praegu Pärnus hea, ei mina viitsi rabelda.”

Vabaõhuetendust “Vedelvorst” mängitakse Kurgjal taas homme ja ülehomme.