Pärnu kinnitas end Valgre linnaks

Purskkaevud Rüütli pargis oli viimane asi, mida nii suur hulk pärnakaid avama tuli, et enamik neist platsil toimuvat ei näinud. Kaks aastat hiljem saavutas linnarahva annetuste toel valmistatud legendaarse helilooja Raimond Valgre kuju avamine sama menu.

Skulptuur avati sümboolselt teist aastat järjest toimuva festivali “Kummardus Valgrele” avalöögina. Mullu sügisel kuju idee välja käinud Pärnu Rotary klubi kogus annetustena ligi 700 000 krooni.

Eile õhtul soovitati külalistel tantsuõhtule ja kuju avamisele tulla heledates riietes ja päevakübaraga - just nii, nagu kujutatakse praegu 30. aastate lõppu kuurortlinnas Pärnus, kus Valgre veetis oma ilusamad suved. Mart Sanderi ja orkester Tuxedo saatel algas selle aasta “Kummardus Valgrele” tolle ajastu stiilis tantsuõhtuga.

Helge ja sünge Pärnu

Rezhissöör Mati Põldre, kes on Valgre elulugu uurinud ja temast filme teinud, kirjeldas helilooja kahte kontrastset Pärnu-perioodi. Üht, mis oli enne sõda, ja teist, sõjajärgset aega, mis ei olnud kaugeltki nii helge kui esimene.

“1938. ja 1939. aasta suvi on sellised, mille järgi praegu esimese Eesti Vabariigi hiilgeaegu mäletatakse,” selgitas Põldre. Esimesel nendest suvedest valmis seni Valgre parimaks peetud laul “Muinaslugu muusikas”.

Põldre kirjeldas noort pillimeest ja naiste seas oma välimuse ning mänguoskuse tõttu populaarset noormeest kui veidi dändilikku. Valgre olevat tol ajal olnud väga õrn, ema olla ta ära hellitanud.

Kui skulptor Pärg Põldrelt ja helilooja Valter Ojakäärult nõu küsis, milline Pärnu jaoks loodav Valgre kuju peaks olema, soovitas Põldre õrnade käte, peenikeste sõrmede ja hoitud soenguga Valgret. “Kui ma valmis kuju nägin, mõtlesin, et sõrmed võinuks veelgi õrnemad olla,” arvas rezhissöör.

Õrn ja kibestunud Valgre

Ojakäär on koos Valgrega musitseerinud. Veel 1941. suvel, enne sõja algust meie kodumaa pinnal, mängis ta rannasalongis paar nädalat Valgre bändi koosseisus.

“On kaks Valgret: sõjaeelne õrna hingega mees, kellega me mõnel õhtul tema ärklituppa ronisime ja veel Ameerika lööklaule mängisime,” kirjeldas Ojakäär skulptuuri avamisel. “Ja see teine, sõja poolt lõhestatud Valgre.”

Ojakääru arvates oli just helilooja õrn hing see, mis lõpuks talle sõja ajal saatuslikuks sai. Olgugi et ta võis koos teiste meestega ropendada ja välja näidata, nagu teatud asjad temale korda ei lähe, olnud see Ojakääru sõnutsi vaid näitemäng. “Vulnerable, haavatav,” kasutas ta laulukirjutaja kohta ingliskeelset sõna.

Pärnu on helilooja jaoks olnud ikkagi see linn, mis on talle toonud inspiratsiooni ja kus ta veetis oma romantilisemad aastad. Nii Põldre kui Ojakäär seletasid seda inspiratsiooni läbi mitme neiu, kes kena välimusega populaarsele poisile siin silma olid jäänud.

“Pärnu ongi Valgre linn,” selgitas Põldre. Kuigi kuulsust kogusid helilooja laulud kõige enam sõja ajal eestlastest võitluskaaslastele mängides, jäi tema romantilisem aeg suvedesse enne sõda, mis kuurortlinnas koos emaga veedetud sai. Ei võtnud ta sel ajal veel viina, käis vahel emaga pärastlõunal sherrit maitsmas.

“Mäletan, kui pühapäeval algas sõda ja kõik meelelahutusasutused suleti,” rääkis Ojakäär. “Esmaspäeval istusime siinsamas rannasalongi ees ja võtsime viina. Üks bändikaaslane, kes oli Valgrega Tartust kaasa tulnud, püüdis teda veenda, et ta ei läheks Tallinna. Et seal tuleb mobilisatsioon.”

Legendaarne muusik suri tundmatuna

Ülejäänud bändikaaslased kiitnud takka: muusik polnud Pärnusse end registreerunud ja keegi ei teaks, kust teda otsida. Aga Valgre tahtis väga minna, et oma ema juurde jõuda. “Ta hoidis ema väga,” ütles Ojakäär. “Ei tea, mis oleks saanud, kui ta poleks sõtta läinud, oleks ehk oma õrna hinge hoidnud.”

Valgre teine Pärnu-periood oli palju karmim, sest viinaviga oli sõjast kaasa tulnud. Ülemustele sai seal ju viina eest mängitud. “800 grammi oli olnud päeva norm,” teab Põldre rääkida. Kogu selle perekonna geenid olid tema arvates alkoholiga natuke rikutud, sest nagu helilooja ise, sattusid ta õde ja vend hiljem alkoholi küüsi.

Pärast sõda Eestimaale naasnud, käis Valgre veel mõnel suvel Pärnus mängimas, algul rannalokaalides, kuid lõpuks, 1949. aasta suvel mõni kuu enne surma mängis ta praeguse Siimu silla juures kõrtsis kaluritele. Nende käest sai muusik pillimängu eest kala ja viina. Legendiks saanud muusik suri legendile kohaselt - tundmatuna ja noorelt, 36aastaselt.

Ojakäär ei tahagi meenutada Valgret tema viimastel, viinast võetud aastatel. Ta rõhutab, et muusikut tuleks mäletada just tema õrna hinge, ilusatest suvedest ja tüdrukutest inspireeritud muusika järgi. Sellele on rõhunud ka Pärnusse rajatud skulptuur, mis seda kerge muusika ja heledate kostüümidega elu näitama peaks.

Lauri Tankler, Postimees