Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pool sajandit tagasi astusid Pärnu kesklinnas rongist maha naine ja mees, kohvrid näpus, ning jäid nõutult seisma. Lõpuks hakkasid tasapisi astuma - teadmata, kuhu.
Need olid minu ema ja isa, kes olid Siberi vangilaagris tuttavaks saanud ja kokku jäänud. Pärast Stalini surma said nad amnestiat, aga poliitvangid ei tohtinud pealinna elama jääda. Kui öösel NKVD nad Tallinna kodunt välja kupatas, läksid rongijaama ja istusid esimese rongi peale, räägib oma pärnakaks saamise eellugu kunstnik ja Riigikogu liige Raivo Järvi (48).
Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähemal. Astusid põlistallinlasest pillimees Richard ja Poolast pärit baleriin Svetlana endise Bristoli poole, kus Richard oli enne sõda koos Raimond Valgrega ühes bändis mänginud - viiulit nimelt -, kui äkki tuli vastu endine bändikaaslane Uno Tambre.
Nii nad Pärnu jäid. Järgmisel aastal sündis Raivo.
Elasime pisikeses toas Riia maantee ääres. Hoovi peal olid lehm ja notsud, üle tee pumbakaevust käisime pangega vett toomas. Pliiti toas ei olnud, ahjus süte peal tegime pikkpoissi, heietab Järvi esimesi lapsemälestusi. Mäletab sedagi, et teater asus praeguses pangamajas Pärnu hotelli vastas. Oli Ali-Baba etendus, isa mängis orkestris, mina kössitasin orkestriaugus ja kartsin hirmsasti seda röövlipealikut. Mul on isegi foto sellest, kui hirmsasti ma röövlipealikut kardan.
Ehedalt on Järvil meeles ka põnnimuljed 50. aastate lõpupoole kevadtalvisest tormist, mis merelt jää lahti murdis ja mitmemeetrised pangad rannakohviku ümber kuhjas. Võimas mälupilt!
Lemmiklinn
Pärnu on siiani mu lemmiklinn, aga mitte suvel. Armastan Pärnut talviti ja sügiseti. Suviti on Pärnu, ma ütleksin, rullnokkade linn. Jah, kesklinnas liiguvad välismaalased, aga ranna pool on ainult üks läbu ja lärm, annab Järvi karmi hinnangu.
Eks iga põlvkond ütleb, et noorus on hukka läinud, ja kõik me oleme pulli teinud, aga praegusega on suur vahe, selgitab Järvi oma mõttekäiku. Eestis on olukord, kus noortel on rohkem raha kui nende vanematel. Seetõttu on tekkinud totaalne enesekindlus, meri on põlvini, sest vanemad ja vanavanemad on nende kõrval könnid.
Kuus aastat tagasi, kui Järvi oma praeguse kaasaga abiellus, tegid nad pulmareisi Pärnu ja lubasid endale paar ööpäeva kallis Rannahotellis.
Oleme korra istunud Prantsuse Riviera rannal kalli hotelli terrassil ja joonud kohvi. Rannahotell kannatab sellega julgelt võrdluse välja, siin on isegi vahvam, sest meri on lähemal. Arutasime naisega, et pensionipõlves võiks tulla Pärnusse elama. Jalutad mere ääres ja lihtsalt oled, unistab Järvi, lisades isa kirjeldatud detaile: Rannahotellis oli valge klaver, siin mängis isa viiulit ja see oli enne sõda rootslaste lemmikhotell.
Kolmeaastase otsus - kunstnikuks
Juba kolmeaastasena oli mul selge, et minust saab kunstnik. Joonistasin pildi ja ema hüüdis: issand, kui ilus! Minu pojast saab kunstnik! Olin sõnakuulelik laps ja kukkusingi joonistama, meenutab Järvi.
Väike Raivo käis Pärnus lasteaias, koolipõli algas aga Tallinnas, kuhu ema ja isa võisid lõpuks naasta. 46. keskkoolis (praegu Pelgulinna gümnaasium) oli kunstiklass, aga kui poiss oma piltidega kohale jõudis, olid kohad juba täis. Õpetaja ütles joonistusi vaadates: nende piltide tegija panen kas või vahekäiku istuma!
Istusin ikka pingis. Ja lõpetasin seal 11 klassi. Aga selge siht oli kogu aeg silme ees - pean kunstiülikooli saama. Sinna pääsemine oli raudne töövõit, enne käisin alates 8. klassist julma järjekindlusega ettevalmistuskursustel, jutustab Järvi.
Et Järvi isa oli muusik ja ema artist, soovisid nad, et poeg ka muusikat õpiks, ja sundisid teda klaverit harjutama.
Pärast isa surma leidis ema, et võiksin seda teha isa mälestuseks. Lõime käed, et õpin muusikakoolis kaheksanda klassini, kui siis ei soovi jätkata, ka ei jätka. Kui kaheksas klass läbi sai, lõin klaverikaane kinni, ja nii jäigi. Olen õppinud muusikat mõistma, aga ei tunne vajadust ise musitseerida, selgitab kunstnik asjaolusid, miks ta ei astunud isa jälgedes.
Siiski on ta koolibändis trummi tagunud - valjusti ja valesti, nagu ta ise ütleb.
Kakskümmend neli aastat tagasi lõpetas Järvi kunstiülikooli graafika erialal.
Onu Raivo pliiatsid ja rännakud
Sel ajal oli Järvi juba alustanud teleris laste üht lemmiksaatesarja Onu Raivo jutupliiats, mis küll vahepeal on olude sunnil kolinud ETVst Kanal 2 ekraanile.
Televisiooni sattumist meenutab Järvi ise nii: Ema balletiansambli Pähklipureja lapsed käisid tihti teles tantsimas, telenaised - Lilian Põldre, Tiiu Vahi ja kes nad kõik olid - tundsid teda hästi. Tema kaudu kutsusid nad mu saatesse Laulujütsid joonistama. Nii see algaski.
Jutupliiatsi tarvis valib Järvi välja mõne põneva loo, enamasti muinasjutu, ja hakkab seda rääkides tegevust üles joonistama. Kui jutt otsas, on tahvlil ainult sellele kunstnikule omase käekirjaga joonistus.
Varem oli pool tundi aega lugu heietada, tänapäeval on tempo kiirem, sest lapsed tahavad kohe pliks-plaks kõik kätte saada, iseloomustab autor oma saadet. Praegu on kohutavalt banaalne aeg, kõike võetakse pinnapealselt. Aga loodan, et süvenemise aeg tuleb ja lapsed hakkavad jälle muinasjutte lugema ning kuulama.
Pühapäevahommikuti viib Järvi huvilise Onu Raivo rännakutele Kuku Raadios. Mõnusalt r-tähte põristades juhatab ta kuulaja kord Prantsuse kuningakoja minevikusaladustesse, kord Aafrika elevantide saatuse juurde. Maailma asjad, millele ju iga päev ei mõtle, saavad tema juhatusel kuidagi selgemaks ja lähedasemaks.
Järvi on illustreerinud paarkümmend lasteraamatut, ühe - Peaaegu jõuluraamatu - otsast otsani ise teinud, kirjeldades eri maade päkapikke, küll vee- ja kukkurpäkapikke, puukingade ja karvamütsiga päkapikke.
Järvi teeb ka nii-öelda tõsist kunsti.
Eelkõige ikkagi kunstnik
Aastate viisi trein graafilist sarja, mille teema on idamaade aastaloomad - hobused, maod ja sead ja mis nad kõik on. Kui 12 pilti valmis saab, teen näituse, loodab Järvi vaatajaid peatselt üllatada. Seni on paljuski asi jäänud raha taha, sest graafika trükkimiseks vajalikud plaadid on väga kallid.
Järvi tunnistab, et astus Reformierakonda, sest see partei seisab kõige paremini pead tõstva populismi vastu.
Ühes Kuku Raadio saates rääkisin lastele rahast. Raha ei saa juurde trükkida, vaid ainult ühest taskust teise tõsta. Idamaine tarkus ütleb, et hädalisele tuleb anda õng, mitte kala. Kalade jagamine on riigile hukutav. Meil aga kipub laiutama mõte: jagame kõik laiali.
Järvi jutu järgi on ta vabakutselisena eluaeg kapitalismis elanud, kogu aeg pidanud enda eest seisma. Elu esimese puhkuseraha sai ta äsja Riigikogust.
Ega mul usku olnud, et ma Riigikokku pääsen, sest ei teinud kampaaniat ega käinud ennast lehvitamas ja igasugu värki jagamas. Uue liikmena, pealegi asendusliikmena olen seal ju üsna marginaalne tegelane, aga selle eest tahaksin küll seista, et koolidesse tuleks kohustuslik religiooniõpetus.
Seda on lihtsalt vaja, et inimesed oskaksid kontserdil ja kunstimuuseumis käia, maailmakirjandust lugeda ja hinnata. See ei ole kristlik usundiõpetus, vaid hoopis laiem religiooniõpetus, räägib Järvi oma eesmärkidest poliitikuna.
Järvi kinnitab kohe, et jääb kunstnikuks ja tahab iga päev kas või kordki läbi lipata oma pisikesest ateljeest, kus saab üksinda olla ja mõtteid koguda.
Kodus ootavad teda poeg Richard (13), kelle Raivo üksi titest peale üles kasvatas, Estonia muusikalavastuste tantsurepetiitorist abikaasa Tatjana ja tolle tütar Ellen (14).
Järvi selgitab veel, et tema suguseltsil pole sugulussidemeid Neeme Järvi perega, kuigi Vene ajal ei lubanud KGB teda välismaale, väites, et Neeme Järvi olevat ta onu.