Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärnu Linnagaleriis rändab fotokunstnik Peeter Laurits kärbseseeni ning progressi vastandades tõelise ja imaginaarse vahel.
Erinevalt Lauritsa eelnevatest Linnagalerii näitustest pole näitusel Taevaatlas fotoga mingit pistmist. Vähemalt nii väidab Kütioru avatud ateljee pealik. Sedakorda on Laurits pärnakatele vaatamiseks toonud hoopis skaneeritud kärbseseened, mida Kütiorus augustikuudel piisavalt pidi kasvama ja mis kunstniku jutu järgi ta Võrumaa-Setumaa piirile elama meelitasidki.
Tõepoolest, Laurits on punased kärbseseened pannud otse skanneri vahele. Arvuti abil on seeni erinevatele pindadele kombineeritud, olgu need siis fragment 19. sajandi taevaatlasest, muna või feng shui kompass, samuti otse skanneri vahele pistetud. Täppe pole ma välja lõiganud, seletab autor asjalikult. Need on puhtalt arvutimanipulatsioonidega eraldatud, tõmmatud ruumi - nii et see on puhas arvutigraafika ja fotograafiaga pole sel formaalsetki seost.
Lauritsale on need pildid kärbseseenereiside mandalad. See on omaette rida, mida kunstnik ajab 1998. aastast ja mis tasapisi kasvab.
Meeleseisundite kuritarvitamisega polevat siin mingit pistmist, kärbseseen on vana klassikaline shamaanitranspordivahend, seletab Laurits.
Narkomaaniaga pole tal ka mingit seost. Esiteks, ta pole mõnuaine, põhjendab Laurits. Mõnus ei hakka sellest kunagi. Väga suur shanss on saada oksehood ja krambid. Siiski, teatud tingimustes võib ta osutuda transpordivahendiks.
Üksikasjadesse fotograaf ei lasku, kuigi möönab, et tarvitab igal aastal kärbseseent. Praeguseks on tal selles sarjas juba 31 pilti.
Päris fotovaba näitus Taevaatlas siiski pole. Ainsad asjad, mida Laurits on pildistanud, on Pieta seeria skulptuurid, üles võetud Ermitaazhis ning Metropolitani galeriis, ja ookean, pildistatud Atlantic Citys. Kõik muu olevat puhas arvutitöö.
Seeria Pieta valmis Lauritsal juba 1992.-93. aastal. Tunamullu tegi ta sellest remiksi. Arendasin lihtsalt äärmuslikult välja protestantlikust doktriinist lähtuva progressikultuse, väidab mees ja küsib: Meditsiinis on ju tohutu progress. Miks ei tee me siis Kristusele reanimatsiooni, ei pumpa talle uut verd sisse, ei remondi teda ära ega lase seejärel uuesti käibele?
Ka see seeria on fotokunstnikule teekond, millega ta käis progressi prisma kaudu läbi Kristuse passiooni ja kannatamise müüdi.
Pärnu näitusega seoses tekkis Lauritsal mõte. Ajendiks sai näituselgi eksponeeritav 1998. aastal tehtud fotomiks Taevased sõnumid, mis näitab mõningasse absurdi keeratult inimeste ja jumalate vahelist suhtlemist sellise tehnoloogilise viguri nagu galeriides pruugitava telefonigiidi abil.
Mõlemat seeriat on Laurits siiamaani eksponeerinud eraldi. Nüüd sündis idee panna need kaks omavahel suhtlema - päristeekond seentega ja progressi imaginaarne absurd, ülespuhvitud kommunikatsioon kui simuleeritud müsteerium. Näis, kuidas need nüüd omavahel dialoogi astuvad, lausus autor teisipäeval enne näituse avamist.
Kes sellele küsimusele vastust otsib, saab Peeter Lauritsa pilditeekondadesse süveneda Pärnu Linnagaleriis 19. juulini, teisipäevast reedeni kella 12-19 või laupäeviti kella 12-17. Linnagalerii asub Pärnu kontserdimajas.