Heino Seljamaa pole kindlasti ainus näitleja Eestis, kelle teater mahub kohvrisse ja kes selle imekohvriga oma publiku - laste - juurde kohale läheb. Panso-kooli diplomeeritud näitlejatest on ta küll ainus lastele mängiv vabakutseline.
Vabakutselise Heino Seljamaa kogu teater mahub kohvrisse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ise kahtleb Seljamaa, kas leidub Eestis veel näitlejat, kellel on aastas nii palju vaatajaid. Arvatavasti mitte. Seljamaa mängib ju üksi lasteaedades, koolides, hooldekodudes, haiglates vahel kümme etendust nädalas.
Praegu, suvel, on ta publik hajevil. Hooaeg hakkab peale septembris, kui tema seltskond jälle koguneb ja näitleja on uue tükiga valmis.
Heino Seljamaa, kuidas leidsite oma teatri?
Lauateatri idee pole üldse nukuteatrist tulnud. See oli Lembit Roosa, Estonia kunagine peakunstnik, kes tegi elu ajal tohutu suuri ja uhkeid lavakujundusi. Siis ta jäi pensionile. Tema tegigi esimese Okasroosikese laua ja nukud.
Polnud tal mingit plaani, talle lihtsalt meeldis nii. Nüüd olen saanud teha seda, mida eluaeg olen tahtnud, ütles ta, kui nukulaud valmis sai, ja seda oli näha neist nukkudest.
Sellel laual alustasid mängimist tollased nukuteatri näitlejad Tõnu Raadik ja Piret Sikkel. Hiljem sattusin mina seal mängima. Olen mänginud lauateatrit eesti, vene, soome ja saksa keeles ning sellega päris palju maailmas ringi käinud.
Kes või kus on teie nukutöökoda?
Magamistoas kapi taga. Mulle pakub erilist kaifi nukke ise teha. On palju asju, millest võin innustuda, ja see on üks kindel kaup. Mäletan, et hakkasin kord ühte nukku meisterdama ja töötasin 20 tundi järjest. Ehitasin ja lammutasin, sest ta polnud see, mis vaja.
Parandada ei saa, tuleb iga kord uuesti alustada. Pärast 20 tundi läksin magama, neli tundi oli und. Siis lõin silmad lahti ja esimene mõte oli minna kohe töölaua taha. Läksin ja tegingi nuku valmis.
Milline on teie teatri repertuaar?
Aktiivselt mängime viit tükki. Koos Külliga (Palmsaar - K. N.) Väikest Illimari ja Elavaid laule. Esimene on rohkem rosina eest, tõsist tükki nii ei oodata. Klassikalised muinasjutud on ja jäävad mu repertuaari: Lumivalgeke, Okasroosike ja Tuhkatriinu.
Okasroosikest olen mänginud üle 15 aasta. Mul on niisugune tunne, et Eestis pole keegi ühtegi etendust nii kaua ja palju mänginud - üle 1000 korra.
Võib-olla olen ainuke näitleja, kelle repertuaar pole mitte kiiresti uus tükk valmis teha, vaid ma näeksin meeleldi, et mu lapsed võiksid minu kogemustega sama tükki edasi mängida.
See on vana, Idast, tuntud teatritegemise viis. Mind huvitab mängida ühte tükki kaua. On hämmastav, mis hakkab etenduse ajal toimuma.
Kui mängu täiesti sisse lähen, on see sajaprotsendiliselt uus. Näen etenduses asju, mille peale pole varem tulnud ja mis on etenduse sisuline osa. Pärandaksin hea meelega mõnele huvilisele edasi, mis ma kõik õppinud olen.
Kas teie lastel pole tahtmist ametit üle võtta?
Mul on viis last, aga ma ei taha nende huvisid suunata. Vanasti ütles Jüri Järvet, et ta ei sooviks, et tema lapsest saaks näitleja. Mina mõtlesin noore näitlejana, et jube kummaline küll. Aga nüüd saan väga hästi aru, mida ta mõtles.
See on valitute elu. See ei ole nii, et isa-ema tegid ja ma võin ka. See ei tarvitse nii olla, aga see võib nii olla. Üks poegadest teeb küll praegu pearolli Sigade revolutsioonis. Näis, kuidas tal läheb.
Ühemehe lasteteater - oli see õige valik?
Õige valik kahtlemata. Viis aastat tagasi hakkasin üksinda tegema, ja see on nagu jumala õnnistus. Ei taha kiidelda, aga mu süda tunneb ära, et see on õige asi.
Ma armastan lapsi. Olen nii vana, et ei häbene seda öelda, see pole minu jaoks enam pateetiline õhkamine. Olen selle läbi katsunud. Armastan tõepoolest lapsi. Jumal tänatud.
Mis on suurim tänu, mida olete saanud etenduste eest?
On üks osa lapsi, kes oskavad oma tänulikkust väljendada. Enamik ongi tänulikud. Kuid kui kümmekond last tuleb pärast etendust omapäi, vaatab ega leia sõnu, ja lõpuks üks ütleb aitäh ilusa etenduse eest või midagi sellist, on ta sõnad leidnud.
Küll siis on hea tunne. Ei tahaks nagu midagi enam teha, vaataks neid lapsi, etendus on läbi ja on mõnus olla.
Mina ei räägi lastega pärast etendust. Teatris näitleja tuleb ja läheb mitte selleks, et seltskonnaelu arendada. Tahan, et kui väike laps tuleb esimest korda teatrisse, jääks tal selline Appi!, ja kadus kõik ära. Hoopis teine maailm jääks hinge.