Ines Maidre süda kuulub pillide kuningale

Organist ja muusikaõpetaja Ines Maidre nimetab end kõhklemata pärnakaks, ehkki on aastaid elanud Norramaal Bergeni linnas.

“Pärnu on mulle kõige armsam ja nostalgilisem lapsepõlvekoht, ja mida aastaid edasi, seda kallimaks läheb,” seletab muusik tasasel ja laulval häälel.

Ines Maidre on väikest kasvu ning tagasihoidlik. Esmapilgul ei suuda teda ette kujutada kuninglikku pilli ohjamas. Aga see oli tema, kes hiljutisel turneel Saksamaal Dresdeni katoliku katedraali orelimuusikaga üle kallas ja oktoobris Pariisi Notre Dame’i kiriku organisti pulti asub.

Märkab harmooniat

Ines Maidre on Pärnus koos laste Ormari, Irise ja Ingmariga igasuvine külaline ja veedab suvepealinnas vähemasti kaks kuud. “Nooremate keeleline areng saab Pärnus tubli tõuke,” lausub muusik oma laste kohta. Pärnus elasid Inese mõlemad vanaemad ja praegu elavad siin tema ema ning tädid peredega.

“Ma olen Pärnus sündinud ja neljanda eluaastani elanud,” jätkab Ines.

Auli tänaval, kus muusik kasvas, tekitab nostalgiat vana ja kaduv. Ines kahjatseb, kui mõni tuttavlik plank on maha tõmmatud ja asemele uus ehitatud, sest nii kaoks nagu tükk mälestusest.

“Kui muutused on harmoonilised, ei lähe ümbruskonnaga konflikti, siis pole midagi öelda, kuid on muutumisi, mida vaatan kahjutundega,“ nendib muusik.

Muusikaarmastuse on organist pärinud vanematelt. Inese isa Arne Maidre oli hea bassihäälega aktiivne ja hinnatud laulja kohalikes koorides. Professionaalset lauljat temast ei saanud, sest ta valis keemiku elukutse.

“Muusika juurde lükkas mind ema, kes oli laulja-asjaarmastaja,” räägib Ines Maidre.

Kui Ines oli neljane ja tema õde viiene, pandi neid klaverit õppima. Siis ostis ema tütardele tiibklaveri. Isas oli klaveriost äratanud mõningast protesti. Isa oli nimelt arvamusel, et las laps saab esmalt kunstnikuks ja alles siis ostetagu talle pill.

“Ema tegi seda vastupidi ja tal oli väga hea meel, et tema teol oli tulemus,” lisab Ines.

Ta kirjeldab lõbusalt, kuidas pere elas kahes toas ning üks tubadest oli poolenisti klaverit täis. Pill on tänini alles: see asub Ines Maidre Tallinna-kodus.

Orelite ekspert

Tallinnas on Ines Maidre üks kolmest kodust põhjusel, et pere kolis pealinna. “Õppisin Tallinna muusikakeskkoolis,” mainib Ines. Pianisti diplomi sai ta konservatooriumi klaveri erialal, hiljem veel orelimängijana. Maidre lisab tagasihoidlikult, et pärast õpinguid Prantsusmaal omandas ta ka klavessiinimängija diplomi.

Et vormis püsida, harrastab Pärnus ema juures puhkav muusik alati orelimängugi. Ines räägib, et organistidel on alati suur probleem harjutuskoha leidmisega. “Olen väga tänulik, et minul on lubatud Eliisabeti kirikus nii palju harjutada, kui iganes vaja,” kõneleb organist.

Inese hinnangul on Eliisabeti kiriku orel väljaspool Tallinna orelitest kõige suurem. Ta kiidab noorenduskuuri läbinud instrumenti ja kinnitab, et see pill laulab. “Eliisabeti orelil on väga kaunid üksikud sooloregistrid, ehkki täisoreli kõla pole ehk nii särav,” hindab muusik.

Juulis salvestas Maidre Eliisabeti kiriku oreli helid esimest korda CD-le, mis tuleb müüki järgmisel suvel. Selgub, et Eesti orelite plaadisarjas pole varem Eliisabeti orelit lindistatud.

Pärnu kontserdimaja orel on Inese arvates väga hea kvaliteediga pill, millel on dünaamiline heli, ent orel pole päris valmis, sest osa registreid, mis panevad oreli helile krooni, puudub. “Orelil pole jõudu. Jään ootama instrumendi valmimist, et anda lõplik hinnang,” lausub organist.

Jumalale lähemal

Enamiku aastast elab Ines Maidre Norras Bergenis, sest on abielus norralasega. Abikaasaga tutvus ta Pariisis. Nimelt sattusid mõlemad sama oreliprofessori juurde õppima ja nii juhtuski, et eestlanna õpetab Bergeni Griegi akadeemias tudengitele orelit.

Ines Maidre tegutseb ka kontsertorganistina. Juunis viis turnee ta kunagisele Ida-Saksamaale mängima piirkonda, kus omal ajal tegutses Johann Sebastian Bach. Nimelt on Dresdenis ja Altenburgis säilinud mitu instrumenti, millel Bach on mänginud.

“Kui mängid sellisel legendaarsel pillil, ei taha enam paar päeva käsi pesta, sest neid klahve on puudutanud Bach ise,” räägib muusik ja kiidab ajalooliste pillide erakordsust. “Näiteks saadab Dresdeni katedraalis orelit üheksasekundiline kaja ja mängija tunnetab end oreli hiiglaslikke kõlamasse liigutades tõelise titaanina,” väidab organist.

Mitu esinemist on Maidrel olnud koos baleriin Kaie Kõrbiga. Tantsulitaania kontserdil oli ühendatud orelimuusika ja tants.

Ehkki tantsu peetakse tänapäeval ilmalikuks nähtuseks ja orel kuulub ühte kirikuga, saab Inese meelest neid ühendada, ehkki idee on provotseeriv.

Maidre usub, et inimene võib kontakti Jumalaga väljendada nii verbaalselt kui füüsise abil.

Organist tunnistab, et orelimuusikat peljatakse ning loetakse liiga abstraktseks ja raskeks. Tantsu kaasamine kavadesse aga on äratanud laiemat huvi. Ines Maidre lisab, et publik on tantsu kirikus hästi vastu võtnud. “Tants ei varjutanud orelimuusikat, vaid andis talle uue dimensiooni,” nendib organist.

Tuntud ja tundmatu

Ja ometi ei tunta Inest nägupidi, kuigi tema nimi seisab eri riikide kontserdiafishshidel. Organist on kinnistatud oreli taha, orel asub orelirõdul, keegi ei näe mängijat ega mänguprotsessi. Mängija jääb anonüümseks ja sageli ei plaksutata talle, sest mida sa tühjale saalile ikka plaksutad.

Samal ajal on Ines Maidre unistused kunstnikuna täitumas: oktoobris annab ta kontserdi Pariisis Notre Dame’i kirikus ja Madeleine’i kirikus. “Need on minu jaoks kunstitemplid, millest ma unistasin Pariisis õppides. Unistasin, et võiksin neis orelipuldi taga istuda. Lähen nüüd sinna kunstnikuna, kes väärib seda,” ütleb Maidre säraval moel.