Pärnu jõgi ahvatleb ettevõtjaid oma raha vette panema

Pandivere kõrgustikult hakkab voolama 144kilomeetri pikkune Pärnu jõgi, mis kehutab ettevõtjate mõtteid sinna paise rajama, et kasutada vee jõudu elektrienergia tootmiseks, kuid teadlaste hinnangul ei ole see soov majanduslikult tasuv.

Hüdroenergia tootmise võimalikkust Pärnu jõel uurisid Pärnumaa keskkonnateenistuse tellimusel AS Merin ja Eesti loodushoiu keskus. Lõpparuande hüdrotehnilise osa koostas Rein Kitsing, ihtüoloogilise ja looduskaitse osa Rein Järvekülg ja Meelis Tambets.

Asjatundjad ei soovita rajada uusi ega taastada vanu paise, sest sellest tulenev kahju kalastikule ja kaitseväärtusega jõeelustikule võib nende hinnangul olla korvamatu.

Teel Euroopa Liitu (EL) sätib paisude kavandajatele hoiatusmärgi Pärnu jõe haaramine üleeuroopalisse loodushoiualade võrgustikku (Natura ala). Kui veekogu rajatiste tõttu kannatab, jääb euroametnikele võimalus nõuda paisude lammutamist ja loodusele tekitatud kahju hüvitamist.

Kärestikeks lagunenud ja uued paisud

Lõpparuande koostajad on üle vaadanud kolmteist paisu või paisukohta, alustades Pärnu jõe ülemjooksult Purdist ja liikudes Sindini. Nagu Purdi mõisa juures asuv veskipais on varemetes mitu ülejäänut.

Järva- ja Pärnumaa piirile jääb Rae kärestik, sealt edasi tuleb Kurgja veskipais. Pärnu jõe kaldal taastati Carl Robert Jakobsoni Kurgja talumuuseumi väljapaneku hulka kuuluv veskihoone ja ümarpalkidest kärgkast-tarindusega pais üle paarikümne aasta tagasi. Jõgi on selles kohas paisutatud meetri võrra, kalad ülesvoolu ei pääse. Vastav veejõuastme võimsus oleks kuni 180 kilovatti (kW).

Suurejõe vahel on pais kärestikuks lagunenud ja kalad pääsevad takistuseta ülesvoolu. Tasane kallas ja vasakkaldal elamukrunt võimaldavad jõel selles kohas kahemeetrist paisutust. Kunagi siin töötanud turbiinide võimsus oli 150 kW, veejõuastme võimsus ulatub 310 kW-ni. 1928. aastal ehitatud hüdrojaama jõusambast on alles kaks viltu vajunud betoonkamakat.

Aastakümneid pole vesiveskid vee jõul töötanud, jää ja veevool on oma töö teinud nii nagu Vihtra maakivist veskihoone juures jõekaldal. Hoone on lagunenud vundamendini, pais on puruks ega takista kalade pääsu ülesvoolu. Veejõuastme võimsus on kuni 250 kW.

Lagunenud on Levi veski, millest on püsti maakividest müürid. Kalade pääsu ülesvoolu ei takista miski.

Levi on aga see koht, mis ahvatleb ettevõtjaid. Uue paisu ehitamist kavandasid nad endisest asukohast esialgu 600 meetrit ülesvoolu, kus jõesäng on kitsam ja kalapääsu rajamiseks kallas laugem. Kuid jõge saab seal paisutada poolteise meetri jagu, niisuguse kõrguse annavad ette Vangsi kärestiku muinsuskaitsealused Hiiesaared. Need asuvad Navesti jõe suudmest (Jõesuu sillast) kilomeetri jagu allavoolu ja jäävad Pärnu jõe 37. kilomeetrile.

Asjatundjad möönavad, et kui pais rajatakse Levi kärestikust pool kilomeetrit allavoolu, järgmisele kärestikule, on võimalik jõujaama surve kaks ja pool meetrit. Niisugusel juhul upuvad nii Levi veski kui Vangsi kärestik, kuigi veejõuastme võimsus ulatuks 1000 kW-ni.

Tori põrgu kaoks vee alla

Jõge pidi Pärnu poole tulles on järgmine Oore-Virula kärestikuks lagunenud veskipais, mis nagu eelmisedki ei takista kalade pääsu ülesvoolu. Tavaveepinna paisutus poole meetri võrra ei ohusta juurdepääsu jõe liivakivipaljandis Tori põrgule, veepinna tõus meetri võrra ujutab aga üle madalamad kalda- ja jalgrajalõigud. Paisutusest olenevalt on veejõuastme võimsus 800-1200 kW.

Sindi pais Pärnu jõe 15,7. kilomeetril on rajamisest 1834. aastal olnud esimene siirde- ja poolsiirdekalade rändetakistus, pääsemaks jõe kesk- ja ülemjooksul asuvatele koelmutele. Viimane, kolmas, betoonist 151 meetri pikkune ülevoolupais valmis 1977. aastal.

Pärnu jõe vasakul kaldal Sindis seisab hüdroelektrijaam (ehitatud 1932) ja kasutu kalatrepp. Ettevõtjad plaanivad jaama taastamist ja uue kalapääsu ehitamist. Aga kavandamisel on teinegi hüdroelektrijaam kalapääsuga jõe paremkaldal.

Sindi veejõuastme koguvõimsus on 1200 kW. Veest väljaulatuvad betoonpinnad vajavad remonti, paisu kestvuseks kapitaalremondini on hinnatud 30 aastat.

Uurimuse autorid möönavad, et kavandatavate rajatiste hind kujuneb kõrgeks ning tasuvusaeg on liiga pikk. Hüdroelektrijaamade loomisel on vaja ehitada jõele pais ja tasuvusaja lühendamiseks saavutada suur energiatoodang. Näiteks hakkab Vihtra hüdroelektrijaam ennast tasuma 22, Oore-Virula ja Levi aga 16 aastaga.

Omal ajal on Eesti 25 hüdroelektrijaamast töötanud Pärnu jõel kolm, peale eelnimetatute Jändja (ehitatud 1925). Asjatundjate hinnangul on võimalikud 23 uut vee jõul töötavat jaama, neist kolm Pärnu jõel (Levi, Vihtra, Kurgja).

Hoobi saab omapärane kalastik

Pärnu lahte suubuv 144 kilomeetri pikkune jõgi algab Roosna-Alliku aleviku juurest. Jõe valgala on tohutu, hõlmates 6920 ruutkilomeetrit. Pärnu jõe suuremad lisajõed on Navesti (pikkus 100 kilomeetrit), Halliste (86), Reiu (73) ja Sauga (77).

Eesti ühe suurema ning veerikkama jõe kalastik ja vee-elustik tõendab elupaikade mitmekesisust. Kalastiku liigirikkuselt on Pärnu Narva jõe järel koos Emajõega riigis teisel-kolmandal kohal. Merre suubuva veekoguna on ta paljude meres elunevate siirde- ja poolsiirdekalade sigimispaik ning rikastab rannikumere, eelkõige Pärnu ja Liivi lahe kalastikku. Seepärast ongi vaja äärmise hoolikusega ja kõike arvestavalt kaaluda Pärnu jõe seisundit mõjutavaid ettevõtmisi. Mõjutab ju mis tahes muutus jõge, jõestikku ja rannikumerd.

Kalanduse asjatundjad nimetavad Pärnu jões 39 kala- ja sõõrsuuliiki. Viis neist on siin juhukülalised (merisutt, madunõel, lest) või jõuavad siia jõkke lastuna (vikerforell, karpkala).

Jõesilmale on Pärnu jõgi Narva jõe järel tähtsuselt teine kudeveekogu, kuid teadlaste arvamuse järgi on kolm neljandikku selle kalaliigi koelmutest siin Sindi paisu kui rändetakistuse tõttu kasutamata.

Kalade rändetee avamise väljavaateid Sindi paisu juures uurinud Taani spetsialistid jõudsid järeldusele, et meriforelli ja lõhe puhul ulatuks sellest takistusest tulenev kahju ühiskonnale 140 miljoni kroonini aastas.

Paisude tõenäoline mõju Pärnu jõe ja jõestiku kalavarudele oli arutusel Eesti IX ökoloogiakonverentsilgi.

Olulisemad ohud algavad sellest, et paisud kaotavad kärestikke ja kiirevoolulisi kivise-kruusase põhjaga jõelõike. Need on kalastikule ja jõeelustikule väärtuslikemad elupaigad. Vee-elektri tootmiseks tahetakse paise rajada reeglina suurima langusega jõeosadele, see tähendab kärestikele, mis on kalastiku seisukohalt kõige tähtsamad. Seega on paratamatu, et paisude rajamisega hävivad kalade parimad elu- ja sigimispaigad.

Paisude rajamine Pärnu jõele looks siirde- ja poolsiirdekalade rändetõkkeid. Enamik ajaloolisi koelmuid jääb seetõttu jõesilmale, lõhele, meriforellile, vimmale, angerjale, haugile, latikale, säinale kättesaamatuks.

Paise kavandatakse Sindi paisust ülesvoolu jäävatele suurematele kärestikele ning kaladele korraliku rändetee rajamine Sindi paisu juurde kaotaks mõtte.

Uute paisude rajamisel kaoks enamik kalastikule olulisemaid kärestikke, suletaks nende rändeteed sigimis-, turgutus- ja talvituspaikade vahel.

Tõenäoliselt kaoksid või muutuksid haruldaseks ojasilm, jõeforell, teib, tippviidikas, trulling, võldas. Paljude liikide, näiteks haugi, turva, säina, lepamaimu, ründi, latika, hingu, lutsu arvukus aga väheneks märgatavalt.

Üleeuroopalise loodushoiualade võrgustiku Natura 2000 alaks on kavandatud ulatuslik, 120 kilomeetri pikkune Pärnu jõe osa Vodja jõe suudmest kuni suubumiseni Pärnu lahte.

Euroopa Liit annab oma mõõdu

See on suurim vooluveekogule kavandatud Natura ala Eestis, mitme liigi (jõesilm, lõhe, siirdesiig, hink, paksukojaline jõekarp) puhul üks olulisemaid Natura alasid, milleta nende liikide kaitstus osutuks isegi võimatuks või jääks ELi komisjoni tunnustuseta.

Pärnu jõe kui kaitstava elupaigatüübi väärtus on looduslik mitmekesisus. Selle tagavad kärestikud ja kiirevoolulised kivise-kruusase põhjaga jõelõigud, üleujutatavad luhad ja madalad kaldaalad on samuti säilitamisväärsed.

Tähtis on jõe looduslik veerezhiim, paisud ja paisjärved põhjustaksid aga looduskaitseliselt väärtuslike elupaikade kadumise või rikkumise.

Natura ala suhtes oleks jõe paisutamine lubamatu tegu. ELi loodusdirektiivist tulenevalt on võimalik, et paisude rajamise korral esitavad nende ametnikud nõude taastada Pärnu jõel endine olukord.

Paisude lammutamine ja hilisem looduse taastamine läheks erakordselt kalliks ja tõenäoline on, et riik peab selleks raha leidma. ELi kohtus on sellekohane praktika olemas.

Lõpparuandes on selgelt kirjas, et hüdroelektrijamade rajamine Pärnu jõele on tehniliselt võimalik, kuid nende rajamine ei ole majanduslikult tasuv.

*Artiklis on kasutatud AS Merini koostatud uurimuse “Hüdroenergia tootmise võimalikkus Pärnu jõel” lõpparuannet (Tallinn, 2003).