Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mida nädal edasi, seda selgemaks saab USA-Briti Iraagi nn vabastamisplaani läbimõtlematus ja võimetus pakkuda õiget väljundit tekkinud kriisist väljumiseks. Mis teha, kui püütakse olla ainutark piirkonnas, kus võõrad on alati komistanud.
Uueks tähiseks selles vallas sai ÜRO Julgeolekunõukogu 14. augusti resolutsioon, millega Bushi ja Blairi valitsused püüdsid lüüa kahte kärbest korraga: vormistada endi algatusel toimunud interventsioon n-ö tagantjärele ÜRO ettevõtmiseks (esimene vastavasisuline resolutsioon oli läbi surutud veel 22.05., ent seda peeti väheseks) ja saavutada rahvusvaheline tunnustus okupatsioonivõimude loodud Iraagi haldusnõukogule.
Haldusnõukogu juhatusse kuulus 5 shiiiti, 2 sunniiti ja 2 kurdi. Kuna Saddam Husseini rezhiim oli sunniidimeelne, võis ameeriklaste valikut mõista, ent sunniite on ikkagi 40% elanikkonnast. Pole siis ka ime, et ükski(!) Araabia riik ei tunnustanud Iraagi haldusnõukogu legitiimsust. Ometi võtsid ameeriklased-eurooplased kätte ja kiitsid ÜRO Julgeolekunõukogus heaks kohalike arvamust eirava resolutsiooni.
USA ja Euroopa poolt nullitud araablaste auks tuleb öelda seda, et nad siiski tegid ukse lahti - 16. augustil tunnustasid Oman ja Katar Iraagi haldusnõukogu kui Iraagi elanikkonna ühe osa esindajaid. ÜRO ametnikele aga läks seekordne USA-Briti plaanidega kaasaminek kalliks maksma: kolm päeva hiljem kärgatas pomm Bagdadis asuva ÜRO esinduse hoone ees, tappes üle 20 ÜRO töötaja ja kaastöötaja. ÜRO peasekretär Kofi Annanil ütles terrorismi taunides sedagi, et tema alluvate julgeoleku tagamine oli okupeerivate riikide, st USA ja Inglismaa ning nendega kaasaläinute ülesanne.
USA võimud aga hakkasid enda tegevusetust õigustama juttudega, nagu ei oleks ÜRO esindust rünnanud kohalikud, vaid mingid välismaalt tulnud isikud. See jutt tuletas paljudele meelde Nõukogude Liidu omaaegseid heietusi kõikvõimalike välisluurete sepitsustest okupeeritud aladel, kes ajasid kohalikud elanikud segadusse. Sovetlike võtete kasutamine üksnes kinnitab ameeriklaste nõrka ettevalmistust konfliktis, mille tegelik mõte on mõjupiirkondade ümberjagamine ja naftavarude hõivamine.
Tagantjärele on selge, et mainitud ettevalmistuste hulka kuulus ka oma sõdurite puutumatuse tagamine.
Ameeriklased on poolteist aastat teistelt riikidelt luninud, et nood nõustuksid sellega, et sõjategevuse käigus kuritegusid teinud USA sõdureid tribunalide ette ei saadeta. Teiste riikide nõusolekul pandi see säte kirja ÜRO Julgeolekunõukogu ülalmainitud resolutsiooni. Iraagist tulevaid teateid lugedes pole aga raske taibata, et garanteeritud puutumatus üksnes soosib relvade käikulaskmist. Ameerika sõdurid on Iraagis tapnud kümneid süütuid inimesi ning ukrainlasest ja inglasest filmioperaatori.
Pole siis ime, et juba teist nädalat on ameeriklaste peamureks teiste riikide kohalviibimise suurendamine Iraagis. See laseks vähendada oma väeüksuste koormust ja osalt viia need kojugi. Ometi on raske leida neid, kes sooviksid tulla juba ülesköetud Iraaki. Saksamaa ja Prantsusmaa kinnitasid, et ei saada oma vägesid Iraaki. Kui lisada sellele Washingtonis ja Londonis (ning isegi Austraalias) käivad ametlikud juurdlused Iraagi sõja alustamise asjaolude üle, siis on olukord tõesti nutune. Bushil on, mille üle pead murda.
Toomas Alatalu, politoloog