Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/11/13/7308253t1hcaea.jpg)
Kakskümmend aastat järjepannu Pärnu maa-arhiivi juhtinud Kalju Idvand esitas lahkumispalve, kritiseerides ennast liiga kauaks samasse paika tööle jäämises, juhatajatöö liig kaua tegemises ning entusiasmi kaotsiminekus.
Tundub pentsik, et kaks aastakümmet asutust juhatanud inimene taandatakse tema enda palvel juhatajast juhataja kohusetäitjaks, kusjuures kindel ei ole seegi, kui kaua tal nimetatud kohust täita ehk oma vanal ametitoolil edasi istuda tuleb.
Kalju Idvand, kui kaua te olete arhiivinduses töötanud?
Läksin arhiivindust õppima kohe pärast Pärnu-Jaagupi keskkooli lõpetamist.
Eestis õpetati tollal ülikoolis arhiiviasjandust spetsialiseerumise korras, aga igal aastal võeti üks eestlane vastu Moskva riiklikusse ajaloo-arhiivinduse instituuti. 1975. aastal olin see mina.
Seega olete üks õnnelikke, kes on õppinud metropolis?
Jah, õnn õppida metropolis ja õnnetus mitte omada teklit, millest mul oli kuratlikult kahju. Üliõpilasmalevasse ma siiski trügisin, sest Tartu ülikooli juures sisseastumiseksamid sooritanuna kuulusin ikkagi Eesti tudengite sekka.
Pärnusse tulin kohe pärast kooli lõpetamist 1980. aastal ja 1983. aastast olen olnud Pärnu maa-arhiivi juhataja. Seega olen ületanud kõik piirid, mis ühel kohal töötamisel öeldakse olevat.
Millised need on?
Üldteada asjad. Algul räägitakse, et ametit peab vahetama iga viie aasta tagant, kui see aeg mööda saab, siis et, no jah, võib ka iga seitsme aasta tagant. Seejärel, et kolm korda üle seitsme aasta küll üht ametit pidada ei tohiks. Minul on kõik piirid ületatud.
Kuuldavasti panetegi nüüd ameti maha?
Ma olen elukutselt arhivaar, mistõttu räägin, nagu on dokumentides kirjas.
Tänavu mais kirjutasin avalduse ja palusin ennast üle viia arhivaariks, nõustusin edasi olema Pärnu maa-arhivaari kohusetäitja.
Praegu on mul lohisev ametinimi: Pärnu arhivaar maa-arhivaari ülesannetes. Nii ma kirjutan dokumentidele alla ja selles ametis olen niikaua, kui konkursi korras täidetakse minust vabanenud juhatajakoht. Tean, et praegu käivad läbirääkimised. Midagi ametlikku mul oma järeltulija kohta teada pole.
Rootsis on selline vahva komme, et informatsioon on avalik sellest hetkest, kui dokumendile on alla kirjutatud. Kuna läbirääkimistes pole veel ühtki dokumenti allkirjastatud, ei saa midagi kindalt öelda ühegi inimese kohta, kes siia tulla võib.
Enda edasise töö kohta võite ometi midagi avaldada.
Arvatavasti jätkan arhiivinduses. Kas see ametikoht saab olema Pärnus või mõnes teises paigas, ei ole veel kindel.
Kahekümne aastaga olete Pärnusse kodu loonud.
Jah, ma elan Pärnus, kuid mu pere elab tegelikult Raplamaal. Tegu on enam kui kakskümmend aastat kestnud visiitabieluga.
Kas põhjus, et te enda juhatajaametist taandamise avalduse kirjutasite, peitub selles, et tahate elu ümber korraldada ja perega kokku kolida?
Ausalt öeldes, see perest lahus elamine on mind päris korralikult ära tüüdanud küll.
Aga arhiivindus on olnud minu jaoks maailma kõige tähtsam asi, ehkki vahel olen kahetsenud, et ma matemaatikat õppima ei läinud, sest matemaatikas on kõik väga selge: kaks korda kaks on alati neli.
Mujal elus see alati nii ei ole.
Kas praegu on aeg, mil kahetsete, et ei õppinud matemaatikat?
Ei, ma usun siiski, et arhiivindus on ikkagi mu õige ala.
Kuulukse, et teid sunnitakse siit lahkuma, kuna keegi rahvusarhiivis mõjukas isik on avaldanud soovi elukohta vahetada ja Pärnusse elama asuda? Kuidas te üldse kuulujuttudesse suhtute?
Kuulujutte ma kommenteerida ei taha.
Arhivaarina on minu jaoks kuulujutt see, mis pole dokumentaalselt tõestatav, ning ma üritan selliste asjade vastu oma huvi mitte näidata. Aga kuulujutud on muidugi elu lahutamatu osa, seega polegi küsimus, kuidas neisse peaks suhtuma, kui nad hiljem tõeks osutuvad, ülearune küsimus.
Ma pean õigeks sündmusi ennetavatesse juttudesse rahulikult suhtuda, isegi siis, kui need on lendu lastud pahatahtlikkusest või kahjurõõmust kantuna.
Kus võidakse teie kogemusi maa-arhivaarina edaspidi kasutada, kui keegi teie ameti Pärnus üle võtab?
Minuga on juhtunud selline meeldiv asi, et olen saanud ettepanekuid tööle asumiseks õige mitmelt poolt, seega töötuks ma ei jää ja pensionile ju veel minna ei saa.
Miljoneid tagavaraks pole, et rantjeena elada, järelikult pean pakkumisi kaaluma ja valiku tegema.
Kas te oma järeltulija õlgadele ennast kritiseerides liiga rasket koormat ei pane, sest arhiivis ringi vaadates ja siin valitsevat töist vaikust tajudes, keldris kaustu, mappe, karpe ja kaste täis riiuleid nähes tundub kõik nii korrapärane, et ega siin julgete ideedega väga ei vehi ja revolutsioone korralda. Küllap käib elu arhiivinduses reeglite järgi?
Seda muidugi.
Arhiiv tuleb teha selliste reeglite järgi, et tulevased põlvedki millestki aru saavad ja vajalikud asjad kiiresti üles leiavad. Kui iga mees siin oma reeglid kehtestaks, on kuri karjas, jah.
Tõsi, praegu käib rahvusarhiivis struktuuri muutmine, liituvad Virumaa kaks arhiivi ja Paide maa-arhiivid, muudetakse ametinimetusi, inimesed liiguvad ühelt kohalt teisele, luuakse ametikohti ja kaotatakse vanu.
Päris selgelt ülevaadet asjade käigust mul ei ole. Ütleme, et on muutuste aeg, ja sellega tuleb leppida.
Kas Pärnusse tuleb arhivaarikohti juurde või jääb neid vähemaks?
Meile on öeldud, et Pärnus koondamisi ette ei võeta, aga ma tean, et mitmes teises arhiivinduse struktuuriüksuses seda tehakse.
Fakt on see, et Eesti arhiivinduses koondatakse mitukümmend ametikohta ja optimeeritakse arhiivide tööd, et vähema rahaga hakkama saada.
Seda, kuidas nüüd mina selles situatsioonis täpselt paigale asetun, veel öelda ei oska, kuid 99 protsenti julgen väita, et ma siiski jätkan arhiivinduses.